Suhted: "Kas täiskasvanu ei tohigi oma emaga hästi läbi saada?"

10.02.2019 20:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
3
Foto:

Madli on 30aastane vallaline naine, kes on alati oma emaga väga lähedane olnud.

Nad küll ei ela enam ammu ühe katuse all, kuid käivad koos reisimas, šoppamas, kinos ja teatris. Naine on aga üllatunud, et seda peetakse justkui vähe kummaliseks, et täiskasvanu oma emaga nii palju aega koos veedab. Endise meessõbraga oli sel teemal koguni nii palju ütlemist, et lõpuks mindigi lahku.
"Kui meesterahvas elab koos emaga või suhtleb väga palju koos emaga, siis peetakse teda memmepojaks," muigab Madli. "Sellistega üldiselt väga ei soovitata peret luua, sest ema jääb neil ikka ja alati esiplaanile... Ma ei tea, mis asi mina siis olen - memmetütar? Teate, ei ütleks. Ma elan emast eraldi, mul on oma elu, töö, sõbrad, hobid. Küll aga olen ma emaga väga lähedane ja me veedame palju aega koos. Ema on minust vaid 17 aastat vanem ja meil on alati olnud rohkem nagu sõbrannasuhe. Meil on ka palju ühist, näiteks armastame ühte tüüpi filme ja raamatuid. Sellest lähtuvalt käime tihtipeale ka koos raamatukogus, kinos ja teatris.
Päris palju lobiseme ka telefonitsi lihtsalt niisama oma elust-olust ja mis päeva jooksul huvitavat on juhtunud. See tundub mulle endale kõik vägagi normaalne, aga veider on see, et ma nagu ei saa sellest eriti kellelegi rääkida - et näiteks emaga koos kohvitamas või uusi kingi otsimas käisin. Mind vaadatakse kuidagi kummalise pilguga nii sõbrannade kui töökaaslaste poolt. Olen aru saanud, et teised vist nii palju oma vanematega läbi ei käi... Arvatakse, et olen mingi pisut nagu kiiksuga seetõttu. Vähemalt arvas nii kohe kindlasti mu viimane elukaaslane, kellega läksin lahku just sellel tobedal põhjusel: ta ei kannatanud, et nii palju emaga suhtlesin.

See polevat normaalne?
Mees näägutas mu kallal alailma, et see polevat normaalne: miks ma kogu aeg laterdan oma emaga ja miks ema nii sageli meil külas käib ja mina temal ja üleüldse, mina kui täiskasvanud inimene ei peaks nii palju enam "oma ema põllepaelte küljes rippuma" - vot selline vahva väljend. Seda öeldi mulle siis, kui ma haigena helistasin nõu küsimiseks emale, mitte ei googeldanud oma sümptomeid, nagu mees mul teha soovitas. Ta oli kohe nagu lausa armukade, ehkki ma ei saa siiani aru, mispärast siis. Ega siis ema kogu aeg ka meie juures ei jõlkunud, ehk korra nädalas käis külas. Ja mis see mehe asi üldse pidi olema, kellega ma telefonis lobisen, on seal tema jaoks vahet, kas ma teen seda ema või sõbrannaga?
Olgu veel öeldud ka see, et mu ema ei ole kaugeltki mingi uudishimulik ega kiusakas ämmamoor, kes muudkui teiste ellu sekkuda üritaks. Ta on vaiksema loomuga, viisakas inimene, kes kunagi end kellelegi peale ei suru. Seda veidram oli elukaaslase poolne halvakspanu, mis meie suhte lõppude lõpuks ka karidele jooksutas. Ma ei suutnud enam taluda tema tobedaid märkusi ja kommentaare mu ema kohta ja meie hea läbisaamise kohta, mingi hetk lihtsalt lõpetasin selle suhte. Tunnen üha enam, et see oli ainuõige otsus.

Mees hinnaku peresuhteid
See mees, keda mina tulevikus enda kõrval näen, peaks kindlasti hindama peresuhteid, ka minu pere omi.
Mulle meeldiks väga, kui ta suudaks mu emaga suhelda vabalt ja loomulikult, kui nad näiteks isegi ehk lobiseksid mõnikord omavahel, kui kõik kokku saame... No võib-olla on seda veidi palju tahetud, aga mõistev suhtumine peaks igal juhul olema!
Ma olen natuke mõelnud, et kui oleks vastupidine olukord, kui mu tulevane mees oleks nii-öelda "memmepoeg", elaks koos emaga või veedaks temaga hästi palju aega koos... ja olen jõudnud järeldusele, et mul poleks sellest midagi, kui see ema oleks normaalne inimene! Ja kui muidugi mehel endal sealjuures ikka naise jaoks ka aega oleks, mitte ei kuluks see kõik ema peale ära. Samuti oleks vähemalt pikemas perspektiivis hea ikkagi omaette elada.
Ühesõnaga, minu jaoks on mõistetamatu, miks selle peale nii imelikult vaadatakse, kui täiskasvanud inimene oma emaga hästi läbi saab ja temaga aega koos veeta soovib? Mis selles siis halba peaks olema?"



Vaadatud 948 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Nojah

Minu arvates on see ka imelik. Misasja on emal iga jumala nädal tütre juures jõlkuda? Lisaks sellele, et koos käiakse niikuinii juba soppamas, teatris, kinos, raamatukogus, kohvil, jne. Helistatakse iga pisiasja pärast ja arutatakse iga väiksemgi ettevõtmine emaga läbi. Millal üldse siis mehega koos aega veedetakse? Ükski normaalne inimene ei taluks sellist asja oma partneri puhul.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi