Suhted: “Kas täiskasvanut saab veel õpetada korda hoidma?”

11.07.2021 22:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

Leena (28) kohtus mõni aeg tagasi toreda noormehega. Noored käisid mõned korrad kohtamas ning siis kutsus noormees ta endale külla. “Pidin seal täielikult šoki saama,” meenutab naine. “Milline segadus ja räpasus! Nüüd ei teagi enam, kuidas temasse edasi peaksin suhtuma ja kas üldse tasub sellisega mingit suhet aretada?”

Leena kinnitab, et Argo (29) on alati jätnud sõbraliku ja meeldiva mulje. Nad kohtusid kaks ja pool kuud tagasi kohvikus, kus naine lõuna ajal einestamas armastab käia. “Olime seal tegelikult juba ammu teineteist näinud ja siis sel korral hakkasime rääkima,” meenutab ta. “Rääkisime kumbki oma tööst, hobidest ja paljust muust. Tundus, et meil on nii mõndagi ühist! Sealt edasi käisime juba koos kinos ning veel mitu korda ka mujal kohvikus, korra viis Argo mind ka restorani... Ja siis ta kutsus mind endale külla. Olin heameelega valmis minema, teadsin, et ta elab üksi ning üsna väikeses korteris. Ega mul polnud ausalt öeldes mingeid ootusi sinna minnes. Ma üldse ei mõelnudki, milline ta kodu välja näeb ja kohe kindlasti pole ma mingi pedantne puhtuse tagaajaja. Olen ise ka vahel laisk, tolmu ikka koguneb ja aknad on ammusest ajast pesemata, vahel kogunevad pesemata nõud kraanikaussi... Aga selleks, mida ma Argo juures nägin, polnud ma kohe kindlasti mitte valmis. See oli ikka parajalt ekstreemne kogemus!

Kõik kohad kola täis
Juba esikusse astudes lõi vastu kummaline läppunud lõhn. Umbne ja ebameeldiv, just selline nagu oleks sooja ilmaga aknad kõik kinni ja prügikott välja viimata. Tuli välja, et nii oligi, aga tegelikult veel palju hullemas versioonis. Esiteks olid kõik kohad täis mingit vana rämpsu ja koli. Kotid täis plastmasspudeleid (neid plaanis ta enda sõnul koguda, et siis kõik korraga ära viia), riided ja jalanõud esikus hunnikus kastide peal ja nende all maas vedelemas. Vaatasin ringi üsna suure hämmastusega. Olen harjunud sellega, et kui külalised kutsutakse, siis ikka enne natuke koristatakse ka. Jõudsime siis kööki ja siin läks mul süda päris pahaks.
Kraanikauss oli täis pesemata nõusid, neid jagus ka köögikappidele. Õhk oli siin päris paks erinevatest ebameeldivatest lõhnadest ja allikas oli ka kohe ilmne - seina ääres seisis mitu kotitäit prügi, kõik täis, osa prügist nende kõrvale põrandale pudenenud. Köögilaud oli kaetud ruudulise linaga, aga millal seda lina küll viimati pestud võis olla, ei kujutagi ette. Lina oli paksult plekke täis, põrandal astusin millegi kleepuva sisse... Elutuba polnud palju parem, seal vedelesid siin-seal samuti riidehunnikud, laua peal ka kommipaberid. Kapid olid kaetud paksu tolmukihiga. Väga kole oli. Ikka väga-väga kole.

Kiire vabandus
Ma lihtsalt ei suutnud selles korteris viibida, päris ausalt. Vannitoa ja tualetini ma ei jõudnudki, ei taha mõeldagi, mis veel seal võinuks ees oodata. Mõtlesin välja kiire vabanduse, miks pidin lahkuma - vaatasin oma telefoni ja teesklesin, et olen õelt saanud sõnumi, tollel olevat kiiresti mingit abi vaja. Tegin minekut.
Hiljem aga hakkasin kogu olukorra üle järele mõtlema ja olen siiani suures segaduses. Mida sellise mehega peale hakata? Riided olid tal alati muidu puhtad, miski poleks viidanud kodu säärasele kohutavale seisukorrale... Nüüd Argo muudkui helistab mulle ja tahab netis suhelda, soovib uuesti kokku saada, kutsub jälle külla... Mina ei suuda seda üldse ette kujutada, samas - inimesena oli noormees ju tore ja kui tema kodu välja arvata, siis mujal isegi võiks temaga veel suhelda. Aga kas on üldse mõtet ja lootust sellise inimesega mingit suhet aretada? Kas nii räpakate harjumustega inimest on võimalik kuidagi ümber kasvatada? Kui pikemalt ette mõelda, siis kooselu sellistes tingimustes kohe kindlasti ette ei kujutaks...”

Vaadatud 807 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Maire

Viinahaua Hillar on ehe näide totaalsest räpakollist.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi