Suhted: "Kinke ei tehta – kas mingi uus trend?"
Marta (31) on jõuluarmastajast naine, kellele on eluaeg meeldinud väikesi kinke teha ja neid ka ise saada.
Viimastel aastatel on tema meelest aga üha vähem kinkimise kommet. "Seda nimetatakse tarbimishulluseks ja isegi oma peredes ei tehta enam kingitusi," kurdab naine, kellel nii mees kui ema pakkusid tänavu välja, et võiks teha kinke vaid lapsele.
Marta jutustab, et tema mäletab oma lapsepõlvest jõule täiesti muinasjutulise ajana. "Mu ema ja isa elasid siis veel koos ja jõulude ajal saime nii vanemate kui onude-tädidega kokku vanaema ja vanaisa juures," räägib ta. "Seal oli alati nii ehe jõulutunne – lookas laud maitsvate toitudega, suur ilus laste poolt ehitud kuusk ning muidugi kingitused selle all. Mu vanaema oli suur kingituste tegija ja pooldaja ning neid pakikesi kogunes ikka päris palju sinna kuuse alla. Mäletan seda elevust, kui põnev oli neid lahti krabistada... Ma ei olnud sedasorti laps, kes oleks tahtnud mingeid erilisi suuri ja kalleid kinke, nagu tänapäeval kombeks on ja ikka aeg-ajalt võib kuulda. Ei, mina rõõmustasin ikka selle üle, mida sain, ka pisikeste asjade üle. Paraku läks aeg omasoodu edasi, ma kasvasin suureks ja kahjuks surid nii vanaema kui vanaisa.
Elu muutus ja lapsepõlv sai läbi. Jõule jäin aga endiselt armastama ning igal aastal kaunistasin ka üksiku inimesena alati oma kodu ära ja otsisin rõõmsa ootusärevusega väikesi kinke oma emale ja isale, kes küll juba kahjuks lahku olid läinud, kuid pühade ajal traditsiooniliselt ikka mõlemat alati külastasin. Siis lõin juba oma pere ja jõulud muutusid veelgi maagilisemaks, kui sündis mu väike poeg. Alguses oli ta küll muidugi liiga väike, et millestki aru saada, kuid nüüd, kus ta on juba kolmene, oskab ta juba jõule ja jõuluvana oodata ning minu jaoks on see kõik äärmiselt põnev! Ainult üks asi teeb meele nukraks.
Kingitused pole enam olulised?
Olen aasta-aastalt märganud selle trendi süvenemist, et jõulukinke tehakse ainult lastele või ei tehta üldse. Kui meediaväljaannetes on mingid küsitlused selle kohta, palju keegi kinkidele kulutab, siis vastab suurem enamus, et kinke ei tehtagi. Sõpradelt-tuttavatelt kuuleb üha enam, et ei, nemad ei tee juba ammu suurte inimeste ringis kingitusi, iga pere teeb ainult oma lastele. Mina olen seda alati võtnud kerge imestusega, kuna ma ise väga armastan kinkimise kommet, aga mõelnud ikka, et tehku igaüks nii nagu talle sobib ja peaasi, et kõik on ise rahul.
Nüüd aga puudutab teema mind isiklikult ja ma ei saa kohe kuidagi teha nägu, et ma rahul oleks. Nimelt tegi alustuseks mees juttu, et ärme me hakka omavahel seekord kinkide peale raha raiskama, niikuinii kulub seda pühade ajal palju ja meil ju kõik olemas, mis vaja.
Olin väga pettunud sellise jutu peale. Mulle siiralt meeldib alati nuputada, mida mehele kinkida ja ma tõesti usun, et mu kingitused on siiani ka täppi läinud, tema rõõm nendest on olnud siiras ja kõik kingid on kasutusele võetud ka. Nüüd siis, pole vajagi? Tagatipuks tuli sama jutuga lagedale ka minu oma ema. Et mida ma raiskan, teeme parem ainult lapsele midagi ja aitab küll! Jälle see raiskamise jutt... Aga ma ju tahtsin seda teha, minu jaoks pole oma lähedaste rõõmustamine mingi raiskamine!
Mõtetega üksi
Mul on tunne, et olen oma mõtetega üsna üksi, kõik on nii kokkuhoidlikuks ja tubliks muutunud, popp on korrata, kuidas vihatakse jõule ja sellega kaasnevat "tarbimishullust". Jah, ma olen nõus, et liiale minna ja arutult kulutada pole tõesti mõtet, aga et üldse oma lähedasi pühade ajal millegi toredaga ei üllata... See on kuidagi nii kurb ja võtab jõuludelt seda ilusat maagilist sära kohe vähemaks. Olen otsustanud, et kingin ikka midagi pisikest nii mehele kui emale, ega oota midagi neilt vastu. Jäägu mulle vähemalt kinkimisrõõm!"