Suhted: Kisa ja kära punase küünelaki pärast

20.11.2022 21:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

Aeg-ajalt võib mõni pealtnäha täiesti tühiasi ootamatult suure tülini viia. Piret (22) pidas hiljuti maha tohutu lahingu oma õega, kuna too oli veendunud, et Piret on tema äsjaostetud küünelaki kõige häbematumal kombel pihta pannud.

„Mu kaks aastat noorem õde on alati olnud suhteliselt raske iseloomuga ja ega me ausalt öeldes juba lapsepõlvest saati kuigi hästi omavahel läbi ei saanud,“ meenutab Piret. „Õde kippus ikka olema hirmus kaebupunn ja kuna ta on ikkagi minust noorem, siis oli talle ka alati tunduvalt rohkem lubatud kui minule – tema ju ikkagi väiksem ja mina pidin siis enamasti ikka olema see suurem ja mõistlikum. Eks sealt meil enamik lahkhelisid tulnud ongi. Võiks ju mõelda, et tänasel päeval oleme mõlemad täiskasvanud ja oma lapselikest konfliktidest välja kasvanud, aga tegelikult tülitseme siiamaani päris palju. Ja miks? Sest minu meelest on õe pealt väga hästi näha, kuivõrd ära hellitatud ta tegelikult on. Kõike on ta harjunud saama ja kui midagi ebaõnnestub või ei lähe nii, nagu tema seda on plaaninud, siis on alati keegi teine süüdi. Alles hiljuti pidin jälle mina see patu­oinas olema, ja seda loomulikult täiesti ebaõiglaselt – nagu enamik kordi!

Mina olevat laki ära varastanud
Asi sai siis alguse sellest, et käisin kord õel külas (tema elab veel vanemate juures, mina aga juba eraldi). Mäletan, et ta näitas mulle tookord igasuguseid kosmeetikaasju, mida tol päeval oli endale ostnud – paar küünelakki, ripsmetušš ja mingisugused kreemid. Paar päeva hiljem kohtusime linnas, et üheskoos poodidesse minna, ja ühel hetkel panin tähele, et õde silmitseb mu äsja punaseks lakitud küüsi kuidagi imeliku pilguga. Küsisin, et mis lahti. Tema siis vastu, et tal olevat ka täpipealt samasugune, kergelt kuldse tooniga punane lakk  Sinnapaika see jutt jäigi. Samal õhtul sain õelt maruvihase telefonikõne. Tema punane lakk olevat kadunud ja kujutate ette, ta otsesõnu süüdistas mind selle varguses! Olin täiesti rabatud, ma polnud toda lakki õieti vaadatagi viitsinud, rääkimata selle endale näppamisest! See lakk, millega minu küüned olid kaetud, oli mul juba mitu kuud sahtlipõhjas vedelenud. Täielik juhus, et tema kaotsiläinu just sama värvi oli.

Vabandamisest polnud juttugi
Nojah, lõpuks leidis õde enda küünelaki kusagilt öökapi alt muidugi üles. Ja oleks ta siis minu ees vabandanudki, et sellise nõmeda süüdistusega kohe turja kargas – kus sa sellega! Tegi, nagu poleks midagi juhtunudki. Ja kui ma siis üritasin talle selgeks teha, et olen tema ebaõiglase süüdistuse tõttu solvunud, teatas õde, et olen üks igavene pirts, kes iga tühja asja peale nägusid teeb. Minu meelest pole varguses süüdistamine aga sugugi tühiasi, seda enam, et ta oli juba väga paljudele meie ühistele tuttavatele jõudnud mind mustata ja teatada, et olen üks alatu varganägu. Kusjuures ma pole temalt ega kelleltki teiselt ealeski ühtegi asja näpanud! Pigem on õde minult luba küsimata korduvalt mu asju kasutanud ja ühe korra pillas mu kalli lõhna põrandale kildudeks… Ausalt öeldes pole mul pärast seda inetut ­lakilugu üldse enam erilist tahtmist õega suhelda.“



Vaadatud 494 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kogu maa leinab

Rüütel oli tõeline härra, mis siis , et luuraja.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi