Suhted: “Koroonaaeg on üksikule inimesele kohutav!”

18.04.2021 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
11
Foto:

Merike (27) elab üksi ning töötab juba kolmandat kuud ainult kodukontoris. Tema vanemad elavad kaugel ja on üsna eakad, praegu ta neid kindlasti külastama sõita ei saa ja suheldakse vaid

Skype´i ja telefoni vahendusel. Nii on ka sõpradega. “See aeg on mu vaimsele tervisele väga rängalt mõjunud,” pihib naine. “Oleks pere, siis poleks ilmselt üldse nii raske, kuid üksikuna tunnen kohutavat suhtlemisvaegust!”
Merike räägib, et veebis suhtlemine ei asenda tema jaoks absoluutselt seda emotsiooni, mis tekib inimestega reaalselt kokku saades ja rääkides. “Ma üldse ei imesta, et praegu tekivad paljudel inimestel vaimse tervisega probleemid, kui pead kogu aeg sedaviisi oma lähedastest eemal olema,” ütleb ta.
“Mina näiteks tunnen suurt-suurt puudust oma armsast vana­emast, igatsen teda rohkemgi kui ema ja isa. Vanaema on muidugi väga vana, sest ka mu vanemad ei ole enam esimeses nooruses. Lisaks on mu vanemad ka tervise poolest riski­grupis, seega külastanud ei ole ma neid juba jõuludest saadik, kahjuks. Telefoni teel suhtleme nii vanemate kui vanaemaga, lisaks vanematega veel ka Skype´is, kuid ma nii igatsen seda, et saaks neid kallistada ja neile päriselt lähedal olla.
Minu päevad mööduvad praegu põhimõtteliselt ainult kodus, vaikuses, arvuti taga. Vahel kuulan muusikat ja õhtuti vaatan televiisorit, et ei oleks nii vaikne. Töö on mul selline, et veebikoosolekuid palju ei ole ja töökaaslastega seega toimub isegi veebi teel kohtumisi-suhtlemisi väga vähe. Mul on kaks head sõbrannad, ühega ma ikka aeg-ajalt suhtlen Skype´is ja Facebookis, teine aga on selline rohkem looduslapse tüüpi, kes arvutit väga ei kasuta ja temaga on suhtlemine peaaegu täiesti soiku jäänud. Sellest on väga kahju!

Uusi tutvusi ei teki
Olen hetkel vallaline ja elan üksi. Mu eelmine kooselu lõppes poolteist aastat tagasi ja ma olen aeg-ajalt ikka veidi vaadanud ringi kohtinguportaalides, kuid praegusel hetkel muidugi keegi eriti võõrastega kokku saama ei kipu, seega ega seal eriti midagi ei toimu. Käin muidu ühes täiskasvanutele mõeldud keraamikaringis, mis mulle väga meeldib ja kus ka oli väga tore seltskond koos, aga loomulikult on praegu tunnid peatatud, seda juba novembrikuust saadik. Nii et terve elu on ootele pandud, ja kui kauaks? Ei tea. Suvel oli plaanis sõbrannaga reisile minna, ootasime seda väga - nüüd ei tea sedagi, kas seegi on ­võimalik.
Olen kuulnud, et peredega inimesed kurdavad, et lastega on raske ning paaridel tekib üksteisest tüdimus, kui kogu aeg ninapidi kodus koos ollakse. Mina võin omadest kogemustest öelda, et just üksikuna on raske, sest sul pole mitte kellegagi isegi rääkida! See on see, mis vaimsele tervisele tõesti halvasti mõjub. Oleks kellegagi kasvõi tülitseda ja vaielda, siis oleks minu hinnangul oluliselt lihtsam. Vähemalt suhtleks, ­vähemalt toimuks mingisugune inimlik kontakt.

Aina ripuks telefoni küljes
Kui sa aga lihtsalt päevast päeva arvutis istud ja kellegagi ei kohtu, ainult poes käies näed teisi inimesi, siis tekib selline suhtlemisvaegus, et ripud muudkui telefoni küljes ja aina räägiks ja räägiks – tunnen ennast vanainimesena, kes tahab rääkida täiesti igapäevastest ja tühistest asjadest, peaasi, et kuulda kellegi häält ja kellegagi suhelda.
Seega pole vist vaja öeldagi, kui väga ma soovin, et see aeg juba läbi saaks. Kui saaks alustuseks töö juurde, kontorisse tagasi!
See oleks juba suur samm, ja selleks on meil lootust maikuus, nii et ehk ei ole enam palju kannatada. Ja tegelikult ei ole enam ka suveni palju aega - loodan iga päev, et kui mitte enne, siis suvel ehk ikka näen jälle oma vanemaid ja vanavanemaid. Soovin endataolistele üksikutele ja suhtlemisvaeguses inimestele jõudu ja vastupidavust! Küll see loll aeg varsti möödub.”

Vaadatud 1177 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Parim ales tulekul

Suvel tuuakse kohale ahv ro eestimaalased.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi