Suhted: Kuidas elada ­memmepojaga?

Liisa (27) kolis hiljuti kokku oma poiss-sõbraga ning paaril on ette tulnud juba päris palju erimeelsusi. Noormees elas senini nimelt oma emaga, kes kõik tema eest ette-taha ära tegi.

Liisa ei kavatse elukaaslast teenindama hakata, too omakorda ei taha aga muutuda. Liiatigi kutsub noormees oma ema ­igale poole kaasa!
Liisa jutustab, et tema elukaaslane Peeter (27, nimi muudetud) elas veel koos oma emaga, kui nad aasta tagasi tuttavaks said. “Tal oli olnud tolleks ajaks ainult üks tõsisem suhe ja see ei olnud ka kuigi kaua pikk ega tõsine,” räägib ta. “Isa lahkus nende pere juurest juba aastaid tagasi ja nagu ma aru olen saanud, olid nad emaga äärmiselt lähedased. Näiteks oli neil tavapärane käia koos kinos, teatris, kauplustes. Ema on selline ­hoolitseva loomuga ja ise­enesest väga tore inimene, aga mind isiklikult on alati selline ülihoolitsevus kammitsenud ja natuke nagu häirinud. Näiteks ei saa ma aru, mispärast peab üks täiskasvanud inimene teisele toidu mitte üksnes valmis tegema, vaid ka taldrikule valmis tõstma. Miks ei saa poeg ise külmikust mahla võetud, vaid ema võtab ja kallab talle selle ka klaasi valmis?
Ema triikis Peetri riideid ja vähe sellest, ta valis neid ka valida. Näiteks kuulsin ma reaalselt sellist asja kord Peetri juures ööbides, kuidas ta ema käest küsis: “mis ma täna selga peaks panema?” Ja emmeke siis läks riidekapi juurde ning otsis ilmale vastava ja sobiliku ­riietuse välja! Olin päris sõnatu. Küsisin pärast, et kuule, miks sa ise endale riideid kapist ei võta. Siis oli Peetril nagu natuke piinlik, hakkas õigustama, et ema oli juba koeraga õues käinud ja teadis paremini, mis ilm ­parajasti on. Veider siiski, kuidas talle kõik alati ette-taha kodus ära tehti... Igatahes ­muretsesin ma juba ette, mis saab, kui me koos elama hakkame. Tuleb välja, et ei ­muretsenud teps mitte asjatult. Probleemid ei lasknud ennast oodata.

Õppigu süüa tegema
Kohe esimene probleem oli meil söögitegemisega. Oleme Peetriga mõlemad tööl käivad inimesed. Mina pealegi pole kunagi eriti armastanud söögitegemist, ehkki eks ma midagi õhtuks ikka kokku keeran, kui nälg majas. Pigem olen ma seda tüüpi inimene, kes haarab kuskilt mingit valmistoitu kaasa või tellib pitsa. Kohe hulk aega kokku hoitud! Peeter on aga harjunud kodus igal õhtul sooja toitu sööma. Toitu, mida loomulikult ema on valmistanud. Sellega hakkas kohe jama pihta. “Kas me elamegi nüüd ainult konservidest või,” küsis Peeter demonstratiivselt, kui ükskord purgisupi keema panin. Ma nii vihastasin! Tema tööpäev lõpeb enne mind, tulgu ja tehku ja küpsetagu, kui ta seda nii kangesti soovib. Tuleb aga välja, et Peetri kulinaarsed oskused piirduvad võileiva tegemise ja muna praadimisega, ­makarone vist suure hädaga saab ka keedetud. Nüüd on ta hakanud hädas emale helistama ja oma kurba saatust kurtma, igatahes on meil mitmel õhtul kodus olnud Peetri ema poolt ­valmistatud õhtusöök, mille ämmakandidaat on kas ise kohale toonud või millel Peeter on järel käinud. Kujutan ette, kuidas nad kahekesi on mind kirunud: naine ei teegi süüa! Mind ajab selline asi maruvihaseks: täiskasvanud mees, õppigu ise süüa tegema ja ennast teenindama!

Ema igal pool kaasas
Söögiga on meil niisiis probleeme siiamaani, kuidagimoodi olen mõned elementaarsed asjad saanud Peetrile ka endale selgeks õpetatud, kuid emakese praed-supid figureerivad meie laual ikka tihtipeale. Hullem on see, et Peeter kutsub ema ­igale poole meiega kaasa. Lähme teatrisse? Peetri ema tahab ka just seda etendust näha. Kinno­minek? No aga see film on just Peetri ema lemmikraamatu alusel, ta lihtsalt peab meiega tulema! Ta oli ükskord isegi meie kodus plaanitud filmiõhtul kohal! Peeter ei saa üldse aru, kui ma nurisen, tema meelest on nii-öelda seltsis segasem. Ütleb, et ema on talle nagu hea sõbra eest ja väga lähedane inimene. Ma saan aru, aga ausalt öeldes see tema suhe emaga on ikka minu meelest natuke rohkem kui tavalisel täiskasvanud inimesel normaalne oleks. Olen mõelnud, kuidas naised satuvad memmepoegade otsa, noh nüüd olen ise sattunud ja elan sellisega. Ega vist niisuguse mehe puhul paranemislootust polegi? Peabki arvestama, et kui saad memmepoja, saad enda kõrvale ka ämmakandidaadi?”