Suhted: "Kuidas teha mehele selgeks, et ta pole mingi kirjanik?"

Kaisa (31) ja Andres (32) on pikalt koos ­elanud paar, kellest just Kaisa on alati paistnud silma loomingulise ­poolega – ta on keele­toimetaja ning kirjutab ka ise ilukirjanduslikke tekste.

Andres on praktilisema loomuga ning töötab hoopis arvutialal. Viimasel ajal on aga Andres otsustanud kätt proovida ka kirjutamisega ning veelgi enam – ta soovib oma tekste ka avaldada. Kaisa arvates pole see sugugi hea mõte.
Kaisa jutustab, et talle endale on alati pakkunud huvi kirjutamine ja emakeel üldse, nii oli ka igati loomulik, et ta pärast keskkooli lõppu eesti filoloogiat edasi läks õppima. Nüüdseks tegutseb Kaisa juba mitmeid aastaid tekstide keelelise toimetaja ametis ning selle kõrvalt on ta ka ise avaldanud paar raamatut. "Mu elukaaslane Andres pole kirjandusest kuigivõrd huvitatud, ehkki ta on rääkinud, et kunagi nooruses kirjutas ta luuletusi," räägib Kaisa. "Nüüd aga, mõni aeg tagasi, kui minu teos ilmavalgust nägi, teatas mees, et tema on ka mõelnud kirjutama hakata ning tahaks ükskord raamatu välja anda. Mõtlesin esiotsa, et no väga tore ju, kui inimene kirjutab ja igati julgustasin teda oma unistust teoks tegema. Andres hakkaski usinasti kirjutama, tegeles igal õhtul sellega, et klõbistas arvuti taga ja pani kirja oma esimest ulmeromaani, nagu ta seda nimetas. Mina pidin olema esimene nii-öelda proovilugeja. Tuleb tunnistada, et olin ise ka parajas õhinas – mõelda, minu mees ka kirjutab, kui äge! Mõtlesin, et nüüdsest saan temaga palju rohkem jagada kirjutamisega seotud muresid ja rõõme. Hakkasin aga siis lugema seda käsikirja, milleks Andres mulle uhkelt loa andis ja... sattusin esialgu päris suurde segadusse, siis kohkusin ära. Esiteks ma ei olnud senini aru saanud, et tema õigekiri on kohutav, lisaks olid laused segased ja nii-öelda lihtsakesed, jäi mulje, nagu oleks mõni varateismeline oma mõtteid üritanud kirja panna. Ma ei suutnud seda üle ühe lehekülje lugeda, aga sirvisin veidi ja jäin sealjuures ikka väga mõtlikuks.

Ei taha tundeid riivata
Andres ise näib arvavat, et ta on hakkama saanud tõelise meistriteosega, ta kirjutab seda endiselt igal õhtul ja kohe suure innuga. Muidugi küsis ta kohe ka minu arvamust, aga ma ei osanud kohe suurt midagi talle öelda. Päris ausalt oma arvamust talle välja öelda ma muidugi ei saanud, ma lihtsalt ei suutnud seda teha – süda ei lubanud, nähes tema rõõmu kirjutamisest. Ma võiksin ju viisakusest takka kiitagi, las siis inimene kirjutab, eks ole, aga Andresele ei piisa kirjutamisest.
Ta soovib pakkuda oma teost kirjastustele ja juba võrdleb seda nii ühe kui teise ulmeromaaniga. Tegelikkuses paraku teeks ta ennast vaid väga lolliks, kui sellise asja mõnele kirjastusele saadaks. Selles mõttes oleks minu kohus teda ikkagi eelnevalt hoiatada. Olen tasa ja targu rääkinud, et ei ole nii lihtne raamatut avaldada, kirjutajaid on palju ja kirjastustel tuleb laekunud käsikirjade hulgast ikkagi teha mingisugune valik. Andres nagu õieti ei kuulagi seda juttu, tema usub, et küll kirjastajad hea asja ikka ära tunnevad ja saavad aru, et sellel potentsiaali võiks olla. Kui ta küsib otseselt minu arvamust, siis ma olen püüdnud ka delikaatselt läheneda, et vaat päris nii ei saa kirjutada, peaks lauseid vormistama nii- ja naamoodi, siin läheb sul loogika pisut käest ära. Midagi ta seepeale kõpitseb parandada, kuid kahjuks ei ole uus tulemus eelmisest kuigivõrd parem.

Keelduda lugemast?
Ma olen mõelnud, et edaspidi lihtsalt rohkem ei loe ega kommenteeri ta teoseid, tehku, mida ise soovib. Viimasel ajal ei ole ta seda väga pakkunud ka, millalgi mokaotsast ütles, et sul ju nii kiire ja sa nagunii ei viitsi lugeda. Samas vaevab südametunnistus pisut – olen ju ikkagi tema elukaaslane ja peaksin olema aus, ka juhul, kui see tekitab ebameeldivusi ja ajab meid võib-olla koguni omavahel tülli. Kuidas siis ikkagi teha inimesele viisakalt ja ülimalt taktitundeliselt selgeks, et vahest tasuks kirjutada ikkagi vaid oma lõbuks ja nii-öelda sahtlisse?"