Suhted: "Läksime lahku, sest naine ei viitsinud lastega tegeleda!"

Rainer (32) on kahe lasteaiaealise poja isa. Oma abikaasast Liisast on ta juba mõnda aega lahutatud ning lapsed elavad põhikohaga tema juures.

"See on tõeline müüt, et isad ei viitsi lastega tegeleda ja emad peavad kõigega üksi hakkama saama," on ta veendunud. Nende peres nimelt olid lood täpselt vastupidi.
Rainer ja Liisa (mõlemad nimed muudetud) olid abielus olnud poolteist aastat, kui sündis nende esimene poeg. "Mina olin alati see, kes oli lapsesaamisest rohkem huvitatud, Liisa andis minu soovile lõpuks lihtsalt järele ja eks vanus oli ka meil mõlemal juba sealmaal, et väga ei tahtnud nagu viivitada," jutustab mees. "Kui poiss oli sündinud, siis nägin, et Liisal on keeruline uue rolliga kohaneda, ta käis isegi arsti juures sünnitusjärgse depressiooni pärast. Püüdsin omalt poolt teha kõik võimaliku, et tal lihtsam ja parem oleks. Koju tulles võtsin alati kohe poisi ja hakkasin ise temaga tegelema, tihtipeale tõusin öösiti ise, et last toita, ka vaatamata sellele, et pidin hommikul tööleminekuks vara ärkama. Ta sai ka alati käia sõbrannadega väljas, nii palju kui tahtis - olin iga kell valmis ise lapsega olema. Sellegipoolest nägin, et Liisa pole õnnelik. Laps nõuab teatavasti palju aega ja pühendumist, aga Liisa oleks parema meelega tahtnud tööl käia - ta armastas oma tööd ja väga igatses selle järele - ning üleüldse nautida oluliselt rohkem vabadust kui see lapsega inimesel võimalik on. Koju tulles leidsin tihtipeale poisi karjumast, samal ajal kui Liisa istus lihtsalt arvuti taga või oma telefonis. Minu küsimise peale väitisa, et laps peab ka ise rahunema õppima, et pole võimalik teda kogu aeg süles ringi tassida. Noh, võib-olla, ehkki mitmel korral oli laps ennast täis kakanud või siis tõsiselt näljane.

Üllatuslik teine laps
Teisest lapsest ei tahtnud Liisa midagi teada ja ega me seda teemat tõtt-öelda väga ei arutanud ka. Saime mõlemad aru, et ühegagi on piisavalt tegemist ja oli ju näha, et ega see asi meil tegelikult hästi ei lähe. Ometi läks elu nii, et kaitsevahendid vedasid alt ja Liisa jäi teist last ootama, kui meie esimene poeg polnud veel aastasekski saanud. Ta sai sellest teada alles suhteliselt hilja ning rasedust katkestada polnud selleks ajaks enam võimalik. Mina isiklikult poleks seda ka soovinud, minu jaoks on abort ikkagi elava lapse tapmine, olgu see laps siis nii väike kui tahes. Liisa ilmselt poleks muidugi hetkegi kahelnud. Nüüd aga polnud enam valikut. See rasedus oli raske aeg, tõsiselt raske meie mõlema jaoks. Liisa käis psühhiaatrite ja psühholoogide vahet, sest depressioon oli tagasi tulemas ja ta lihtsalt ei suutnud leppida selle mõttega, et tuleb veel üks laps. Mina lootsin ikka parimat - et laps sünnib ära ja Liisa hakkab teda kohe armastama, et mina ise ju ka võtan nii palju enda peale kui see üldse võimalik saab olla ja... Tegelikkuses läks kõik üha enam allamäge. Liisa oli veendunud, et tema elu on nüüd otsas, et teda ei oota enam ees mitte midagi peale lõputu titekantseldamise. Kui teine laps sündis, jäin mina temaga ise töölt puhkusele, sest muudmoodi poleks ilmselt kõne allagi tulnud. Mina sain hakkama, täitsa tore oli kahe titega kodus olla, aga lapsed vajavad ka ema. Kui Liisa koju tuli, ei tahtnud ta ikka laste poolegi vaadata, teda ei huvitanud, mida me päeval olime teinud või milliseid uusi asju lapsed on õppinud.

Lõpuks sai kõrini
Ma saan aru, et depressioon on haigus, aga mina lõpuks enam ei suutnud elada koos inimesega, kellel on oma lastest niivõrd ükskõik. Kogu olid päevakorras ainult tema ja ta probleemid. Kõik lastega seonduv oli nagunii ainult minu kaelas, nii et tegin ühel hetkel teatavaks, et mõistlikum oleks minna lahku ja nii, et lapsed jäävad mõlemad minuga. Kui arvate, et Liisa mulle vastu vaidlema ja lapsi endale nõutama hakkas, siis eksite rängalt. Ta arvas, et see on hea mõte, sest tema ikkagi ei suuda olla igapäevaselt emaks. Nii palju ütles ta küll, et lapsi siiski armastab ja tahab nendega sidet hoida, lihtsalt et parema meelega olekski ta see nii-öelda "pühapäevaema".
Nüüd nii ongi. Ma olen lahutatud ja kahe lapsega üksikisa. Mu ema käib meil sageli abiks, seega hakkama saame hästi. Liisa kohtub lastega nädalavahetustel ja nii lapsed kui Liisa ise ootavad neid kohtumisi väga. Tänaseks on lapsed mõlemad juba beebieast väljas ja Liisa väidab, et nüüd on tal oluliselt lihtsam nendega tegeleda ja aega veeta, kuna tegemist pole enam tittedega. Et tema lihtsalt polnud selline, kellele sobiks beebidega tegelemine.
Enda kogetu põhjal tunnen sageli, et isadele tehakse liiga. On mingisugune selline kuvand, et isa tuleb koju, hakkab ajalehte lugema ja kogu titemajandus on naise õlul. Isa ei saa justkui millegagi hakkama! Ei ole alati nii! On peresid, kus just isa teeb ja jaksab rohkem. Ja kus emale käib see kõik üle jõu. Meie lugu oli just niisugune."