Suhted: "Laps ja vanainimene ei sobi ühte elamisse!"

07.10.2018 22:05
Imbi Käbi
Kommentaarid
3
Foto:

Merle (33) kasvatab koos abikaasaga 6-aastast poega ning ­alles hiljaaegu elas nende perega koos ka mehe vanaema.

Kui esialgu pidasid noored seda heaks lahenduseks, siis pikapeale mõisteti, et väikelaps ja vanainimene ei sobi kohe üleüldse koos elama. "Mul olnuks nagu kaks väikest last ja kodu oli pidevalt kui sõjatanner," pihib Merle.
Tänaseks elab Merle abikaasa vanaema juba mõnda aega mehe vanemate pool. "Oleksime pidanud asjad algusest peale korraldama, sest memmel on seal linnast väljas eramajas väga hea elu praegu," tunnistab Merle. "Kuid viie aasta eest me nii arvata ei osanud. Memme tervis ei võimaldanud tollal tal enam üksi hakkama saada ning variante oligi kaks: kas meie juurde linna või mehe vanemate (ehk siis memme tütre ja väimehe) juurde linna lähedale maale. Mõtlesime mehega mõlemad naiivselt, et oleks väga tore ja mugav, kui memm meil elaks ja aitaks last hoida. Poeg oli tollal alles beebieas ja tegemist temaga palju, mõelda kui tore, kui oleks lapsehoidja omast käest võtta. Ma mõtlesin ka kaugemale ette. Noore ja rumalana olin ma veendunud, et ei taha last lasteaeda panna. Mul endal on lasteaiast üsna kehvad mälestused, meeles on üksindusetunne ja kasvatajad, kes alailma kõigiga riidlesid. Mõtlesin, et oma last ma küll lasteaeda ei pane, kui vähegi saab seda vältida. Ja nüüd tunduski siis memme näol olema ideaalne võimalus. Kuigi tema tervis polnud kõige paremate killast, oli ta mõistus siiski selge ja liikuda suutis ta ka, samuti oli ta ise rõõmuga valmis aitama meil lapse eest hoolitseda. Nii me siis tõimegi kaheksakümnele läheneva memme oma kolmetoalisesse korterisse, kus ta pidi hakkama lapsega tuba jagama. Jällegi meie naiivne arusaam, et ega väike laps nii pea oma ruumi ju ei vaja, las nad olla seal koos...! Ei läinud kuigi kaua, kui ma paraku juba maa peale pidin tulema.

Pidev tänitamine
Kui laps päris pisike oli, sain ma kuulda, et kõik, mida ma teen, on täiesti vale. Alatasa tahtsin ma memme arvates last ära külmetada, isegi toas tavatses tema pakkida lapse kampsunite ja paksude pükste sisse. Õues käimisest ma parem ei räägigi. Õnneks memm ise beebiga õues ei käinud, kuid mina pidasin ikka kogu aeg temaga lahinguid riiete teemal: et ei, suvel kuuma ilmaga ei pea lapsele vankris mütsi pähe panema ja ei, tal ei hakka 25-kraadiga õues külm, kui tal on lühikeste varrukatega särk seljas. Ning ei, tal ei ole kõht tühi iga kord, kui ta nutab! Süüa tegin ma memme meelest alati valesti ja halvasti, maja koristamisega ei saanud piisavalt hästi hakkama - ikka ja jälle pühkis ta minu äsjapestud põrandat üle ja nühkis lapiga niigi juba läikivaid tööpindu köögis. Ma saan aru, et ta püüdis ennast igati kasulikuks teha, kuid mina tundsin ennast igapäevaselt küll nagu oleksin memme juures külas, mitte omas kodus. Lootsin, et asjad lähevad pare­maks, kui poiss pisut kasvab, kuid paraku läks veelgi raskemaks. Kohe palju raskemaks.

Nagu kaks titte kodus
Kui laps juba rääkima hakkas ja suuremaks sai, sagenesid konfliktid meie kõigi vahel kordades. Tabasin memme mitmel korral lapsega manipuleerimast. Näiteks lubas ta meie juurest ära minna, kui poiss ei käitu just nii, nagu memm sel momendil soovis. See polnudki veel nii hull asi, aga veel hullem oli see, et ta rääkis pidevalt sellest, kuidas ta kindlasti varsti ära sureb. Rääkis seda ka lapse juuresolekul ja isegi lapsele endale! Selle tulemusel hakkaski poiss paaniliselt kartma, et memm sureb. Alatasa sain lohutada nutvat last, kes palus minult kinnitust, ega memm ometi surema ei hakka.
Muidugi polnud laps ise ka kaugeltki mingi kukununnu. Ta provotseeris memme ise ka tublisti, memm omakorda reageeris nagu teine väike laps, mitte täiskasvanu. Mul, kes ma olin teadlikult soovinudki vaid ühte last, oli järsku ikkagi kaks väikelast kodus. Õhtult töölt tulles pidime mehega hakkama klaarima nende omavahelisi tülisid ja draamasid, kumbki kaebas teise peale. Kodu oli nagu mingi täielik sõjatanner! Ühel hetkel taipasime abikaasaga mõlemad, et nii lihtsalt ei saa elada. Rääkisime memmega ka läbi ja ta oli nõus kolima maale oma tütre ja väimehe juurde. Nüüd siis ongi ta seal ja väga rahul: ütleb, et hea ja rahulik on olla, meie juurde tagasi küll ei igatse. Lapselapselapsega on suhted ka nüüd oluliselt paremaks muutunud - kui me külas käime, on nad kui parimad sõbrad. Poiss käib nüüd ka lasteaias, kus kohanes suurepäraselt ja on leidnud enesele palju häid sõpru - nii et lõpp hea, kõik hea! Minu tobedad hirmud osutusid alusetuks ja naiivsed lootused samas põrmustati. Loodan, et meie lugu on kellegi jaoks õpetlik. Mina soovitan küll, et kui valikuvõimalus on olemas, siis ärge pange vanainimest ja väikelast kokku elama! See ütlus, et vana inimene on ise nagu väike laps, vastab paraku täielikult tõele."



Vaadatud 1127 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Feja Räim

Mis see vanainimene siia puutub. Minul oli 2 maailma parimat vanaema ja mul õnnestus ikka tihti ennast nende juurde pikemaks ajaks külla jäädes kostile sokutada. Kirjeldatud tüüp on aga lihtsalt kuri ja rumal inimene, nii tuttav eestimehe karakter, muide, enamus eesti mehi on just niisugused - toimunu kohale ei jõua, mida teha,ei tea, käib pidev tänitamine, ümbrus on alati must ja räpane,ise haisevad ja raha on alati otsas. Ehk on kogu mehe suguvõsa selline?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi