Suhted: Laps tahab jõuludeks ülikalleid nutividinaid

12aastase Steni ema Angeelika (36) tunneb peagi saabuvatele pühadele mõeldes vaid masendust.

Nimelt on tema poja jõulusoovid ulmeliselt suured ja kallid ning naine teab, et neid asju lapsele lubada ei ole võimalik. Arutelud poisiga pole aga vilja kandnud, laps hakkab lausa nutma, kui kuuleb, et neid soove täita ei saa.
Angeelika ja tema abikaasa Alvari kodus kasvab lisaks Stenile veel ka kaks nooremat last. Seega on selge, et jõulude ajal on kulutusi palju ja raha kipub ikka vähevõitu olema. "Väiksemad õnneks ei oska veel kalleid asju nõuda, aga vanima lapsega on ikka täiesti mure," ohkab naine. "Kuidas teha lapsele selgeks, et ei ole normaalne nõuda mitmesajaeuroseid jõulukingitusi? Ta tegi pika nimekirja asjadest, millest ükski ei ole alla saja euro, enamus küündivad paari-kolmesaja kanti. Firmariided, uus iphone, ipad, taolised asjad. Istusime koos maha ja tegime talle selgeks, et tulgu mõistusele, selliseid asju ei saa me praegu küll osta. Sten hakkas nutma, kujutate ette, päriselt nutma! Ütles, et ei taha siis üldse mitte midagi, sest muud ta midagi välja mõelda ei oska ja need asjad on tema kõige suuremateks soovideks. Ma pakkusin välja igasuguseid muid asju, mis võiks olla temavanusele toredad ja arendavad. Näiteks suuski, mida tal pole kunagi olnud, aga ise ta tegelikult armastab suusatamist ja siis ei peaks ju enam teistelt laenama. Kirtsutas nina – pidi olema umbes sama, kui mina saaksin jõuludeks panni. No aga kus ta siis sama on? Pakkusin välja huvitavaid raamatuid nii noortekirjanduse vallast kui selliseid, mis räägivad tema hobidest. Jälle igav ja mõttetu kink, raamatuid saab ju võtta raamatukogust, milleks neid omale koju osta.

Tüli majas
Nüüd poiss mossitabki ja ütleb, et tema soovid ei tähenda siin majas mitte midagi. Mina hakkasin mõtlema oma lapsepõlve peale, kuidas ma tundsin rõõmu ka vanaema kootud käpikute ja salli-mütsi eest. Rääkimata siis veel, kui ükskord sain endale uisud! See mälestus on siiani elavalt meeles. Tollal polnud veel eriti midagi saada ja kõik kingitused olid nagu ime. Ei mäleta nagu ka tutvusringkonnast ega üldse, et keegi oleks nõudnud mingeid uhkeid asju, tunti rõõmu sellest, et üldse midagi saadi. Nüüdsed lapsed aga ainult nõuavad, üha kallimaid asju... Kurb hakkab, kui selle peale mõelda. Ja paratamatult tekib ka küsimus, kas oleme midagi oma poja kasvatamisel valesti teinud? Raha pole meil kunagi nii vabalt käes olnud, et oleksime saanud osta lastele kõike, mida nad tahavad. Samas ei mäleta varasematest aastatest ka nii hulle kingisoove. Mulle tundub, et siin on praegu mängus ka natuke vanus ja eakaaslastele muljetavaldamise soov. Muidugi on Steni jutt see, et teised kõik saavad neid iphone´sid ja ipade, ainult temale ei raatsita isegi korralikku jõulukinki teha. Seda ma loomulikult eluilmas ei usu, et kõik vanemad nii varakad on, et sedasorti kinke teha jaksavad. Heldus, me ei saa ka iseendale selliseid asju lubada!

Tuleb endale kindlaks jääda
Varasemalt oli Sten täiesti mõistlik laps, aga nüüd on nagu ära pööranud. Ei tea, kas on juba siis tõesti puberteediiga saabumas? Tunnen oma arukast lapsest puudust, see praegune jauramine jõulukinkide ümber on ikka väga ebameeldiv. Ega minul ja Alvaril pole siin muidugi muud teha kui enestele kindlaks jääda. Me ei ostaks neid asju ilmselt ka mitte siis, kui säärane võimalus olemas oleks - selles ei ole jõulude mõte, et võimalikult kalleid asju endale kokku nõutada! Küll on kurb, kui oma laps on nii ahne ja sellest aru ei taha saada.
Eks siis jõululaupäeval on oodata ühte tigedat ja mossitavat last, kes oma toastki ei kavatse välja tulla..."