Suhted: Laps tahab kirikusse minna, isa on vastu

Karini (35) 9-aastane tütar on tänu klassikaaslasele hakanud tundma elavat huvi kiriku ja usu vastu. Ta tahaks minna kirikusse ja pühapäevakooli, aga kui Karin on pigem pooldaval seisukohal, siis ateistist pereisa ei taha asjast kuuldagi. "Aga just keelamine tekitabki ju eriti suurt huvi," on Karin nõutu.

"Olen ise pärit üsna usuleigest perest ja nendel teemadel pole mu kodus kunagi räägitud," jutustab Karin. "Mingil eluperioodil, teismeliseea lõpupoole, tekkis mul päris suur huvi ja toona sai veidi kirikus käidud ning ise asja raamatutest uuritud, kaalusin ka leerikooli minekut, ent siis tekkisid muud huvid ja sinnapaika see jäigi.
Minu abikaasa Martin on aga veendunud ateist, nagu ka tema enda vanemad. Ta on väga praktilise loomuga inimene, kes ei usu naljalt millessegi, mida ei saa tõestada. Iseenesest pole see kõik ju halb, aga nüüd on üles kerkinud probleem, mida on suhteliselt keeruline lahendada, nii et kõik rahule jääksid.
Nimelt käib meie üheksa-aastane tütar läbi teise tüdrukuga, kes on pärit usklikust perest. See tüdruk on meil ka külas käinud, ta on väga tore, heasüdamlik ja vahva laps. Pooldan nende sõprust igati. Kuid see sõbranna on ka meie tütrele rääkinud, kuidas ta kirikus ja pühapäevakoolis käib ning mis seal tehakse. Seeläbi on tütrel tekkinud teema vastu ülisuur huvi ning ka sõbranna ise on teda kaasa kutsunud.
Siit nüüd siis ongi kerkinud esile probleemid meie peres. Martin põrutas sellest kuuldes kohe, et niisugune asi jääb ära ja kui tüdruk veel peaks seda jutuks võtma, siis lõpeb ära ka suhtlemine tolle sõbrannaga. Ja et võib-olla peaks igal juhul selle tüdruku vanematega rääkima - mingit ajupesu tema oma lapsele teha ei luba!

Keelatud vili on ju magus
Mina olin aga Martini reaktsiooni peale üsna ehmunud ja tundus, et laps niisamuti. Ta ei saanud aru, miks ta ei tohi sõbrannaga kaasa minna, et mis selles siis halba oleks. Püüdsin pärast mehele aru pähe panna: laps võiks ju korra ära käia, et oma uudishimu rahuldada ja suure tõenäosusega sellega asi piirdukski. Kui niimoodi karmilt peale põrutada ja midagi ära keelata, siis tekibki ju see asi, et keelatud vili on iseäranis magus - seda suuremaks see uudishimu ja huvi tal minna võib. Martin aga sai nüüd hoopis minu peale ka vihaseks. Kas ma siis ei saavat aru, mismoodi usuhullud üritavad süütuid lapsi ära kasutada ja nende päid segi ajada. Et tema ei kavatsegi oma lapse puhul sellise asjaga leppida, ei tulevat kõne allagi.
 Mees oli kohe tõsiselt pahane ja lausa endast väljas. Ma ei julgenud teemat enam üles võttagi. Tüdruk on ka täiesti ära kohkunud ja ütleb, et ei taha isa kuuldes enam midagi rääkida, aga sõbrannaga koos kirikusse minna sooviks ta sellegipoolest. Nüüd olen segaduses - kas lasta tal siiski nii-öelda salaja minna ja varjata seda Martini eest, et ta seal käis? Või siis öelda lapsele, et midagi pole teha - kui isa ei luba, siis ei lähe ja kõik. Samas tunnen jällegi, et sellega teeksin tütrele liiga. Ma ise ei suuda näha ühtegi põhjust, mida halba võiks juhtuda, kui laps huvi pärast kirikusse läheks. Eriti, kui huvi on tõesti sedavõrd suur.

Teema lõpetatud?
Martin ise on kindlal veendumusel, et see teema on lõpetatud. Et tema on oma sõna öelnud ja nii see jääb, ja kui sõbranna peaks tüdrukut veel kutsuma, siis ongi järgmine samm juba käik tema vanemate juurde. Laps on nüüd aga kurb ja segaduses, ta ei saa aru, mispärast isa sedamoodi käitus. Et kas see on siis halb, kui mõned inimesed käivad kirikus? Ja kui see halb ei ole, miks siis tema sinna minna ei tohi? Need on väga keerulised küsimused ja mina neile vastata ei oska. Martin ehk oskaks, aga tema kangekaelselt hoopiski vaikib ja väldib seda teemat. Mul on tunne, et ta ise on ka selgitamisega kimpus, aga lapse suhtes pole see aus! Kui keelad midagi ära, siis oska ka põhjendada. Antud juhul saadab ta lapsele ikka väga segaseid signaale minu meelest."