Suhted: "Lapselaps rikkus kogu reisi!"

Maire (54, nimi muudetud) käis hiljaaegu mõnepäevasel reisil koos oma tütre ning kahe lapselapsega.

Kahjuks tuli terve reisi tantsida vaid kolmeaastase tütrepoja taktikepi järgi, laps aina virises ja jonnis ning rikkus kogu puhkuse.
"Tean, et väikeste lastega on raske, kuid see oli lausa ekstreemne, mitte midagi ei saanud teha ega kuskil käia," ohkab vanaema. Maire tunnistab, et armastab reisimist väga, kuid kahjuks ei ole see viimastel aastatel majanduslikel põhjustel väga võimalik olnud. "Nüüd kogusin kohe aasta aega raha, sest oli suur soov mõnda ilusat linna külastada," jutustab ta. "Ma ei hakka nimetama, kuhu sõitsime, ei tahaks, et mind ära tuntaks... ütleme nii, et tegu oli ühe kauni pealinnaga Euroopas. Olin väga õnnelik, kuuldes, et tütar minuga kaasa tahab tulla – seltsis on ju ikka segasem, pealegi on vastava riigi keeleoskus temal tunduvalt parem kui minul. Siis aga ütles tütar, et võtab lapsed ka kaasa – mul on lapselapsi kaks tükki, 6aastane tüdruk ja 3aastane poiss. See tegi natuke murelikuks, armastan neid mõlemaid muidugi väga, kuid kartsin, kuidas väiksem reisil vastu peab. Ta on selline väga püsimatu ja energiline, nagu selles vanuses poisid ikka. Reisil aga tuleb ju lennukiga mitu tundi lennata, lisaks tuleks lastele mingi eriprogramm välja mõelda – nii väikestel pole ju muuseumides huvitav, selge see. Paraku ei saanud tütar lapsi kusagile jätta, sest laste isal polnud sel ajal veel töölt puhkust ning lasteaed oli kollektiivpuhkusel. Teised vanavanemad elavad väga kaugel ja pole neist ka eriti lapsehoidjaid. Pealegi tahtis tütar lastega ühte lõbustusparki minna. Nii saigi ostetud piletid kogu kambale. Ootasin reisi suure õhinaga, see tundus nii mõnus võimalus olla koos tütre ja lapselastega.

Kohe läks virinaks
Eks ma ikka natuke muretsesin ka selle üle, et kuidas meil läheb, kuid ma lootsin, et uues keskkonnas on lastel nii palju tegemist ja põnevust, et nad on rõõmsad ja rahulikud. Praegu tagasi mõeldes on lausa naljakas meenutada, et ma nii naiivne olin. Esiteks oli lapsi juba raske äratada, pidime tõusma poole öö ajal, et hommikusele lennule jõuda. Tüdruku saime enam-vähem hästi üles, kuid väike poiss oli väga viril, ei huvitanud teda sel hetkel lennuk ega reisile minek ega miski muu. Tütar tassis teda lennujaamas süles, vahepeal ka mina, ehkki mu selg on haige ja kahjuks tütart palju sellega aidata ei saanud. Lennukis saime enam-vähem hakkama, ehkki tuli üle elada laste suur vaidlus ja tüli teemal, kes akna alla istub. Sai kokku lepitud, et minnes istub poiss ja tagasi tulles siis tüdruk. Sihtkohta jõudes hakkas virisemine taas pihta. Ei tahtnud laps koos teistega lõunat süüa ning jooksis mööda söögikohta laudade vahel ringi, ei kuulanud sõna, hakkas lõpuks jonnima ja karjuma ning me pidime lahkuma, enne kui söök söödud sai. Õnneks oli meil käru kaasas, seal sai ta teha väikese uinaku ja oli pärast seda pisut rahulikum. Hingasin kergendatult – laps oli lihtsalt väsinud, arusaadav! Kuid ülejäänud reis möödus just samasuguse virisemise ja jonni vaimus.

Kuskil ei saanud rahus olla
Läkski nii, et reisil oleks olnud just nagu koos beebiga. Kogu reis käis väiksema lapse diktatuuri järgi – kui ikka tema ei viitsinud enam midagi vaadata või mõnes kohas olla, siis tuli sealt ka kohe tulema hakata. Virin käis kaasas pikema bussisõiduga, linna peal jalutamisega, jäätiseputkast ei kõlvanud ükski jäätis ja poiss lõugas, et tahab ainult seda jäätist, mida kodu juures Selveris müüakse. Hommikuti ei tahtnud ta hommikusöögilauda tulla, sest seal ei olevat midagi süüa. Õnneks olid tütrel olemas mõned mängud telefonis, et poiss siiski pisut paigal istuks ja teistel süüa laseks. Olgu öeldud, et teise, suurema lapsega, polnud selliseid probleeme üldse, ei mingit virinat ega seljas elamist, tubli tüdruk oli. Aga väiksema suhtes hoidsin vahepeal lausa pead kinni ja mõtlesin, kuidas mu tütar selle hullukesega küll igapäevaselt toime tuleb. Laps ei kuula absoluutselt sõna, lööb oma ema ja sõimab teda inetute sõnadega. Soovitasin tütrele, et olgu konkreetsem ja ärgu ometi lasku niiviisi käituda, andsin mõned praktilised nõuanded, mida enda laste ajast mäletasin. Seepeale tütar solvus, et kas ta ei oskavat minu meelest oma last kasvatada. Juba mitu päeva enne reisi lõppu soovisin koju tagasi, sest pea valutas ja tundsin ennast kogu aeg rampväsinuna. Kurb oli see, et ka vanem laps mitu korda lausa nuttis ja ütles, et soovib, et poleks reisile tulnudki, kuna vend rikub kõik ära. Lohutasin teda, et vend on lihtsalt pisike ja reisielamustest väsinud, aga sisimas tundsin ise ka, et reis sai ikka täiesti rikutud. Tipphetk saabus tagasiteel lennukis, kui poiss varasemat kokkulepet miskiksi ei pidanud ja röökima hakkas, sest õde akna alla oli istunud. Keeldus siis üldse istumast ja turvavööd kinnitamast. Lennuk hakkas juba liikuma, aga poiss ikka seisis ja karjus, tütar ega mina kumbki ei saanud talle aru pähe panna. Lõpuks tuli stjuardess meie juurde ja alles see mõjus nii palju, et poiss lõpuks istus ja end kinni panna lasi. Ma pole eluski nii õnnelik olnud kojujõudmise üle kui seekord... Jõudsin arusaamisele, et reisimine nii väikeste lastega pole ikkagi õige tegu ühegi osapoole suhtes. Kes meist seda reisi nautis? Ausõna, mitte keegi."