Suhted: Mänguasjad enam lastele ei kõlbagi, ainult istutakse telefonis?

21.11.2021 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Mari (35) on peagi üheksa-aastaseks saava tütre ema. Kooliminekust saadik on laps väga muutunud – kõik mänguasjad on titekaks tunnistatud ning kodus veedaks ta meelsasti aega vaid nutitelefonis istudes.

Mari meenutab enda lapsepõlve ja kinnitab, et praeguse aja lastega on ikka kõik totaalselt teistmoodi. “Mina mängisin veel isegi 13-aastaselt nukkudega, aga minu tütar, kes on alles kaheksane, peab nukke juba lootusetult titekateks ning ka muud mänguasjad enam talle ei kõlba. Kõik on järsku titekas! See sai alguse juba möödunud sügisel, kui tütar koolis hakkas käima. Järsku heideti kõik mänguasjad nurka – tema on suur tüdruk, tema enam ei mängi. Nüüd istuks ta parima meelega oma nutitelefonis ja mängiks sealseid mänge, aga mina muidugi liiga kauaks ekraani ette istuma jääda ei luba. Siis ta mossitabki, kurdab igavust, aga et mängiks midagi – seda ei ole. Vahel natuke loeb, aga seda on vähe.
Veidike joonistab. Siis hakkab jälle nuruma, et saaks telekat vaadata või telefonisse. Õues sõpradega mängimas käiakse ka ikka väga harva, nüüd külmemal ajal praktiliselt üldse mitte. Telefonitsi aeg-ajalt lobisevad, aga see on ka kõik. Võib seega öelda, et lapsel pole samahästi kui mingeid hobisid! Üheski trennis ega huviringis ta ka osaleda ei soovi, kõik pidavat olema väga igav. Kuna sõbrannad on samasugused nagu tema, siis pole ka teistelt mingit nakkavat eeskuju oodata. Puudub igasugune loomingulisus, tahe midagi välja mõelda ja ise tegutseda.

Väiksemana mängis küll
Kui tütar väiksem oli, siis olid asjad natuke teistmoodi, siis mängis ta ikka päris usinasti oma mänguasjadega. Mängis nukkudega, ehitas Legodest, voolis plastiliinist. Ka lasteaiasõbrad käisid vahetevahel külas ning siis mängiti koos. Suur muutus toimus just kooli minekuga, kui tekkisid uued sõbrad ja nagu ilmnes, hakati mänguasju lootusetult titekaks pidama. Ja kujuneski välja, et ainult arvuti ja nutitelefon on popid asjad, millega kõlbab tegeleda. Olen talle jutustanud enda lapsepõlvest, kuidas tollal polnud ei arvuteid ega telefone, oli vaid televiisor ja sealt tulid lastesaated korra päevas, õhtuti. Ja mismoodi mina siis mängisingi oma nukkude ja loomadega ja ehitasin puuklotsidest ja uitasin alatasa sõpradega õues ringi. Tütar vaatab mind selle jutu peale, nagu ma oleks mingi dinosaurus! Ütleb ainult, et tänapäeval on asjad teistmoodi, ja kõik. Et temavanused pole enam titad, kes mängivad mänguasjadega. Olen pakkunu, et aga äkki mängime siis koos hoopis lauamänge, see pole titekas ja oleks pealegi vahva asi, mida saaksime koos teha. Ja et võiks ju ka sõpru kutsuda neid mängima. Oleme mõne korra proovinud, aga ega tal selleks väga kannatust pole ja kui mäng hästi ei edene, tembeldatakse see kohe “nõmedaks” ja “igavaks”.

Kurb, et lapsepõlv nii lühike
Vaatan oma tütart ja mõtlen, kui kahju sellest on, et tema lapsepõlv kuidagi nii lühikeseks on jäänud. Kas tänapäeval tõesti ongi nii? Jõuludeks tahetakse ka kalleid tehnikavidinaid, mitte ühtegi mänguasja. Ta võiks ju mitu head aastat veel lapsepõlve nautida. Kui mänguasjad ei meeldi, siis vähemalt mingid toredad hobid võiks ju ikka olla! Kahjuks ei paista teda ka miski huvitavat.
Samas üks sugulane räägib, et tema 10-aastane laps usub veel siiralt jõuluvana ja päkapikke ning mängib päevast päeva Legodega. Võib-olla on siis lapsed tõesti väga erinevad, minul oleks nagu eriti väikest kasvu teismeline juba kodus. Mul puudub ka võrdlusmoment, kuna peale tütre mul rohkem teisi lapsi ei ole. Eks ma püüan temaga tegeleda ja mingite asjade vastu huvi äratada, aga momendil on seis küll parajalt murettekitav.”



Vaadatud 419 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

pole viga , varsti tulevad sex mänguasjad ja probleem laheneb

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi