Suhted: “Me pole eluski nii palju tülitsenud kui eriolukorra ajal...”

Mari (31) ja Meelis (33) on kahte last kasvatav ­abielupaar.

Eriolukorra ajal ilmnesid nende vahel tõsised lahkhelid: kui Mari võttis kõiki reegleid väga tõsiselt ja püüab ka veel nüüd vastutustundlikult käituda, siis Meelis on rohkem selline, kes vilistab kõigile reeglitele ja naerab Mari muretsemise üle, nimetades naist paanitsejaks.
“Tunnistan, et pelgan koroonaviirust väga, sest vaatasin millalgi videoid Hiinas ja Itaalias toimuvast ning need hirmutasid mu ikka tõsiselt ära,” räägib Mari. “Mõtlesin, kui kohutav oleks sattuda haiglasse hingamisaparaatide alla või koguni viiruse kätte surra. Mul ja Meelisel on ikkagi kaks väikest last vaja üles kasvatada – noorem on viieaastane, vanem kaheksane ja esimest aastat koolis. Meelis sõitles mind, et mis ma vaatan neid hirmuvideosid. Et seal on need ja need asjad hoopis teistmoodi, raskel kujul põevad ikkagi eelkõige vanurid ja et paanikat pole ju mõtet tekitada.
Ma olen püüdnud mitte tekitada, aga olla hoolas ja tähelepanelik. Käin poes vaid korra nädalas, oma vanemaid pole näinud juba sellest ajast saadik, kui eriolukord kehtestati. Mu ema ja isa on mõlemad üle kuuekümne ja vanuselt seega riskigrupis, ma ei taha nende elu ohtu seada. Lapsed pole ka oma sõpru enam ammu kohanud, see on muidugi kurb, aga õnneks on olemas veebis toimuvad üritused ja vanema lapse puhul ka videotunnid, kus vähemalt mingi omavaheline suhtlus ikka toimub. Oleme hakkama saanud! Kuid muret teeb Meelise suhtumine. Tema on ikka väga ükskõikne. Ta oma vanemad on samuti üle kuuekümne, kuid ta on kogu aeg neil külas käinud, kallistab neid igal kohtumisel ja ütleb, et ma olen totakas, kui soovitan seda vältida.

Üks lubab, teine keelab
Vanema lapsega oli meil hiljuti huvitav intsident. Eriolukord oli just läbi saanud ja sõbrad tulid teda õue kutsuma. Nägin aknast, seal oli neli või viis last. Poiss pani juba riidesse, ütles et isa oli teda lubanud. Mina keelasin, ütlesin et sellise kambaga pole see mõistlik. Et oleks üks sõber ja hoiaksite teineteisest kahe meetri kaugusele, siis palun. Poiss vastu, et aga isa lubas! Tuligi siis Meelis ka sinnasamasse ja tegi jälle mulle selgeks, et mina pingutavat üle. Laps pole ju kaks kuud oma sõpru näinud ja hoolikalt kodus püsinud, miks ei või ta siis nüüd ometi lõppude lõpuks nendega kohtuda. Et kas me peamegi minu arvates koduseinte vahele vangi jääm. Nii me seal esikus lapse ees siis vaidlesime, mis õigem oleks. Lõpuks jõudsime kompromissile nii, et poiss läks siiski õue sõpradega kohtuma, kuid oli mulle lubanud, et ei kallista neid ega lähe liiga lähedale.
Meelisega vaidlemine on mu jaoks väsitav ja kurnav. Me pole eluski nii palju tülitsenud kui eriolukorra ajal ja nüüd peale seda. Minu jaoks ei saa siiski päriselt veel tavaellu tagasi pöörduda, sest viirus ei ole kuskile kadunud ja kui me ette ei vaata, hakkab kõik jälle otsast peale. Aga Meelis planeerib juba suviseid sõite ja kokkusaamisi sugulastega. Mina leian, et terve suvi tuleks olla ettevaatlikum, veeta võimalusel rohkem aega vaid oma pere seltsis.

Teatud sort inimesi?
Osad inimesed vist ongi sellised, et võtavad kõike lõdvalt ja arvavad ka kriisi kohta, et see on kõik üks kokkumäng ja majanduse väljasuretamine. Ma olen palju kuulnud taolisi kommentaare nagu ka lugusid paaridest, kellel just praegusel ajal on tekkinud suhetes raskused. Tihti ongi probleemid just sellised nagu meil – üks võtab kriisi tõsiselt, teine arvab, et see on üks mõttetu naljategemine ja püüab vanaviisi jätkata. No pole siis ime, kui probleemid tulevad. Praegu loodan südamest, et sügisepoole uut karantiiniaega otsa ei tule. Ma ei kujuta ette, kuidas selle suudaksin vastu pidada, see paneks ilmselt ikka suhetele korraliku põntsu!”