Suhted: Mees ajab imiku kõrvalt tööle

Anneli (29) on vabakutseline ajakirjanik, kes hiljuti sünnitas oma esimese lapse. Ta tegi kuni sünnituseni virgalt tööd ja plaanib jätkata tasapisi tegutsemist ka beebi kõrvalt. Lapse paar esimest elukuud soovis ta siiski jätta vabaks, et uue ilmakodanikuga rahulikult tutvust teha ja emarolliga kohaneda. Oma hämmastuseks aga avastas Anneli, et elukaaslase Peetri arvates on sedagi palju. “Milleks niisama passida?” küsib mees.

“Peetri arvates magab laps nagunii suurema osa ajast ja seda aega võiks tema meelest millegi kasulikuga sisustada,” räägib naine. “Ta oli tegelikult ka selle vastu, kui ma mõtlesin, et paar nädalat enne arvatavat sünnitustähtaega enam uusi artiklite tellimusi vastu ei võtaks - laps võib ju varem sündida ja siis ei saaks ma plaanitud tööd lõpule viia. Peeter arvas, et küllap ma sünnituse aegsasti ära tunnen ja pakkumised võiks ju ikka vastu võtta. Ega neid palju olnudki sel perioodil, kõik teadsid, et olen beebiootel. Viimase artikli kirjutamise lõpetasingi kaks päeva enne sünnitust... Aga rohkem omavahelisi probleeme tekitas minu soov esimesed paar kuud vaid lapsele keskenduda. Meie vaidlused läksid lausa inetuks ja ma tõtt-öelda hakkasin mehe peale üsna teistsuguse pilguga vaatama. Tema nimelt ei saa aru, misasja on vastsündinuga kodus nii kangesti teha, kui ta suurema osa ajast magab. Meie laps nimelt magabki tõesti päris palju, kuid tema uneajal ma teen neid asju, mida lapse ärkvel olles teha ei saa - koristan veidi, pesen nõusid, teen süüa, vahel natuke tukastan, kui öö väga raske on olnud... Loen palju raamatuid lapse hooldamise kohta, on palju asju, mis ei tule päris nii hästi välja kui võiks ja peaks ning millega on probleeme - näiteks imetamise ja öösel magamisega. Seda kõike arvesse võttes ma küll ei ütleks, et ma kodus niisama logelen.

“Muidugi, kui sul raha nii palju on!”
Kõige rohkem solvusin ma ühe Peetri öeldud lause peale. Selleks oli mürgiselt heidetud: “No ära muidugi tööd tee, kui sul raha nii palju on!” Täpselt nii ütleski. Olgu öeldud, et loomulikult saan ma vanemahüvitist ka, nagu kõik emad, aga see ei ole teab mis suur. Tema arvates oleks kasulik, kui veidi juurde teeniksin. Tema enda palk on minu omast tunduvalt suurem. Ei saa öelda, et ta kuidagi ihne oleks või oma teenitut pere hüvanguks ei kasutaks, seda kummalisem oli niisugust lauset ta suust kuulda.
Peeter ise ei puhkamist eriti ei armasta. Ta ei ole ka suvepuhkusest erilises vaimustuses, kuna tunneb, et kodus pole midagi teha. Seda paarinädalast isapuhkust, mida mehed harilikult kasutavad, tema välja ei võtnud. Arvas, et “mis me kahekesi ikka lapse kõrval passime, mul ju paindlik graafik ja jõuan varakult töölt koju”. Tegelikkuses ilmnes üsna kohe peale lapse sündi, et pole see graafik nii paindlik midagi. Sain lapsele esimese perearsti ülevaatuse aja, mis oli keset päeva. Ma ise autoga ei sõida, seega vajasin transpordi osas Peetri abi. Peeter oli äärmiselt nördinud, ma olevat saanud “kõige lollakama” arstiaja ja temal polevat kuidagi võimalik meid viia. Helistasin siis arstile tagasi, kuidagi saime mingi erikokkuleppe kaudu hilisema vastuvõtuaja...

Tegelen “laisklemisega”
Hetkel ma siis tegelengi veel nii-öelda laisklemisega. Laps on varsti kahekuuseks saamas ja olen plaaninud tasapisi hakata tema kõrvalt jälle tööotsi võtma, kuigi lihtne see ei ole. Oma tööplaanidest olen rääkinud paarile sõbrannale, nende meelest on praegu minu kõige tähtsam ülesanne keskenduda beebile ja mitte muretseda tööasjade pärast. Kahju, et elukaaslane seda ei mõista. Öeldakse, et mehel tuleks lasta lapsega mõnda aega kahekesi olla, siis ta hakkab mõistma, et see ei ole mingi laisklemine ja logelemine. Hetkel on see mõnevõrra keeruline, kuna tegemist on rinnalapsega, kes sageli sööb, kuid kui ta vanemaks saab, plaanin seda taktikat kindlasti rakendada. Eks siis ole näha, kas ka Peeter oma arvamust muudab ja aru saab, et väikese imikuga on tegemist tohutult ning tema kõrvalt töötamine ei ole kindlasti mingi naljaasi.”