Suhted: "Mees ei aita üldse lapsega tegeleda!"

26.05.2019 20:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto: A. Pärtel
Kommentaarid
7
Foto:

Tea (27) on aasta ja viis kuud tagasi emaks saanud noor naine, kelle elus on väga raske ja segane aeg.

Tema elukaaslane Tormi (28) ei aita üldse lapsega tegeleda, kõik pojaga seonduv ja lisaks veel kodune majapidamine on naise kaelas. "Oleks ma seda vaid ette osanud aimata," ohkab Tea, kes on kaasa käitumise tõttu ääretult pettunud ja kurb.
Tea ja Tormi olid koos olnud veidi üle kolme aasta, kui beebi oma tulekust märku andis. "Me polnud seda otseselt planeerinud, aga olime uudise üle mõlemad väga rõõmsad," räägib ta. "Mul oli väga hea meel näha, et Tormi ka last tahab, ta rääkis sageli, mida tahaks oma lapsega tulevikus koos teha, kus temaga käia, mida talle õpetada. Need jutud käisid kõik muidugi sellise suurema lapse, mitte beebi kohta. Tänu sellistele juttudele olin ma aga veendunud, et temast saab pühendunud isa, kelle peale saab alati loota ja kes võtab lapse kasvatamisest aktiivselt osa. Kahjuks näitas elu, et olin väga naiivne. Esimene ohumärk näitas ennast juba enne lapse sündi. Nimelt ei olnud Tormi üldse huvitatud sellest isapuhkusest, mis võimaldatakse pärast lapse sündi. Tema põhjendus oli see, et ta töögraafik on paindlik nagunii ja vajadusel saab ta alati tulla mulle appi, kui midagi tarvis peaks olema. Et mis selle nii pisikesega ikka saab ollagi, ta ju enamuse ajast sööb ja magab ja et ega tema ju teda rinnaga toita ei saa nagunii. Tundus kahtlasevõitu jutt, aga samas mõtlesin, et vahest on tal õigus. Vastsündinute kohta olin varemgi kuulnud, et nad vaid söövad ja magavad esimestel päevadel. Reaalsus aga oli sootuks midagi muud... Kui poiss sündis, tekkisid meil kohe probleemid imetamisega, laps ainult kisas ja karjus, olin sunnitud lõpuks piimasegule üle minema, see omakorda tekitas gaasid... Elu oli täielik hullumaja.

Kobis teise tuppa magama
Tormist polnud vähimatki abi ega tuge. Mähkmeid ei vahetanud ta kunagi, väidetavalt ei julgenud ning kui laps öösiti karjus, kobis tema vaid teise tuppa ja tõmbas ukse enda järel kinni, põhjendusega, et ta peab ju hommikul tööle minema ja seega magada saama. Mina saavat ju päev otsa lapse kõrval tukkuda... Kord vihastasin ta peale tõeliselt, kui ta väitis, et mina peangi rohkem lapsega tegelema, kuna ma ju saan vanemahüvitist ja järelikult on see minu töö! Lisaks, juba lapse esimestest elupäevadest peale kuulsin ma seda juttu, et imik on ikka nii pisike ja õrn ja tema ei julge teda puudutadagi. Et tema tahab lapsega tegeleda küll ja isegi väga, aga seda siis, kui see juba natukegi maailma asjadest aru saab - ehk siis nii umbes kolmeaastaseks on saanud. Kui nüüd natuke mõelda, siis tõepoolest olid kõik tema jutud lapsega tegelemisest ikka niisugustest asjadest, mida saab teha koos suurema lapsega... Aga siis ja sel hetkel olin mina imikuga praktiliselt üksi. Magame siiamaani eraldi tubades, sest poiss kipub ikka veel öösiti korduvalt ärkama ja ta tahab minu läheduses olla. Tormi aga väidab, et niimoodi on temal võimatu magada, ja magabki nüüd elutoas diivanil, kus olevat kordades parem ennast välja puhata. Ega ta suurt muud ka kodus ei tee - vahel natuke söögitegemisega aitab, aga üldiselt pigem harva. Ta pigem nagu eeldab, et tema koju jõudes on soe söök valmis, sest – ma olen ju ometi kodus!

Pettumus on suur
Mina tunnen, et olen kogu koorma all väsimusest ümber kukkumas. Vanavanemad aitavad lapsehoidmisega harva, enamuse ajast olengi poisiga üksinda. On paar sõbrannat, kellega oleme vastastikku üksteise lapsi hoidnud – õnneks, ma ei tea üldse, kuidas muidu oleksin vastu pidanud.
Pettumus just Tormi suhtes on aga tohutu. Ma ei oleks ealeski osanud arvata, et satun sellisesse olukorda! Kardan, et kui paari aasta pärast lõpuks laps isa jaoks "sobivas vanuses" on, siis ei taha laps omakorda isaga enam midagi koos teha, sest nad pole ju üldse lähedasteks saanud. Isa hoiab ainult eemale... Olen mõelnud, kas mehed ongi sellised? Vist ikka kõik ei ole, olen kuulnud sõbrannadelt muinasjuttudena näivaid lugusid abikaasadest, kes jäävad lausa isapuhkusele ja üleüldse hoolitsevad imiku eest just samavõrd kui teeb seda ema. Huvitav oleks teada, kas ja kuidas oleksin saanud oma olukorda ära hoida? Kuidas teada enne lapse saamist, kas mees hakkab talle pühenduma ja temaga tegelema või jätab kõik naise kaela?"

 



Vaadatud 919 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Orochimaru

Ega naine last mehele sünnitanud, ikka endale! Seega loogisch, kes lapse eest hoolt peab kandma.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi