Suhted: “Mees ei taha, et ma ­tööle ega kooli läheksin!”

18.10.2020 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Merle (31) on abielus ning kolme lapse ema. Ta on aastaid olnud kodune, kuid nüüd, kus ka pesamuna käib juba lasteaias, tahaks temagi oma ellu midagi enamat.

Naine sooviks uuesti õppima minna ja ameti omandada, et naasta tööturule, kuid tema abikaasa Toomase arvates on see väga halb mõte. “Lapsed vajavad ema,” on mehe lööklause.
Merle jutustab, et tema ja Toomase esimene laps sündis, kui ta oli vaid 21 aastat vana. Ülikool jäi toona pooleli, aga sellest ei olnud naise meelest ka väga hullu, kuna õpitav eriala ei köitnud teda nagunii. “Olin selleks ajaks juba aru saanud, et tegin vale valiku ning kui laps sündis, siis kuidagi loomulikult tuli see, et ma katkestasin õpingud,” räägib Merle. “Otsustasime Toomasega, et mina pühendungi nüüd esialgu lapse kasvatamisele. Tema teenistus oli perekonna ülalpidamiseks piisav ning kuna vaid kaks aastat hiljem jäin ma teise lapse ootele, siis polnud nagu mõtetki vahepeal tööle minna. Kahe lapsega oli tegemist loomulikult väga palju ning aastad lippasid märkamatult mööda. Toomas paistis alati väga rahul olema sellega, et ma kodus olen. Aastate jooksul olen temalt korduvalt kuulnud, kuidas ühes ja teises peres ei ole vanematel üldse laste jaoks aega, sest mõlemad käivad tööl, aga et meil on asi nii kenasti korraldatud. Et meie peres olen mina alati laste jaoks olemas, ja tema ka püüab pärast tööd leida laste jaoks aega nii palju kui vähegi saab. See on muidugi tõsi, seda ei saa Toomasele küll ette heita, et ta lastega ei tegeleks. Kõik oma vaba aja veedab ta pere seltsis ning võimaldab mulle ka vaba aega, minnes ise lastega näiteks teatrisse või kinno või kuhu iganes. Kuid nüüd on meil ikkagi esile kerkinud päris tõsine probleem.

Ema olgu kogu aeg olemas
Meie kolmas laps on saanud neljaseks, käib kenasti lasteaias, ja mina tahaksin minna kõigepealt õppima, seejärel tööle. Toomasele need mõtted üldse ei meeldi. Kuna ma pole nii ammu tööturul tegutsenud, siis selleks olekski vaja kõigepealt õppima minna. Seekord on mul selge, mida õppida sooviksin ning mis alal tahaksin töötama hakata. Eeldusi mul selleks on, ja nii rääkisin ma suure õhinaga oma plaanidest ka Toomasele. Selgitasin talle, et olen ainuüksi kodu­perenaise rollist väsinud ja tahaksin, et mu elus oleks ka muud, sooviksin väga jälle tööinimese rolli sisse sobituda. Lootsin, et ta toetab mind, kuid selle asemel vahtis ta mind väga üllatunud ja kohkunud näoga. “Milleks ometi ennast niimoodi rakkesse panna?” küsis ta lõpuks. “Kes võiks sind vajada rohkem kui su enda lapsed?” Ja siis ta kõneleski pika-laia kiidulaulu sellest, kui tubli ma alati olen olnud ja kui suur asi see laste jaoks on, kui ema on kodus. “Meil pole vajadust, et sa tööle läheksid,” kinnitas ta siis veel. “Ma suudan meie peret ülal pidada! Ma saaks aru, kui nad kõik suuremad oleks, aga meil on üks esimese klassi laps ja teine, kes käib alles lasteaias! Nende jaoks on nii oluline, et ema oleks kogu aeg olemas. Pärast on sul endal väga kahju ja tunned süümepiinu, kui saad nendega vähe aega koos olla.” Lisas veel mingi ütlusegi, mille kohaselt mitte keegi ei pidavat surivoodil igatsema, et oleks vaid rohkem tööd teinud. No tänan väga, ma ei kavatse veel surema hakata!

Kõik käivad tööl!
Ma olen tõtt-öelda päris hämmingus, et need vaated on tal nii vanamoodsad. Ma ei tea oma tutvusringkonnast ühtegi naisterahvast, kes lastega üle paari-kolme aasta kodus oleks. Mina olen kodus olnud esimese lapse sünnist saati, kokku üle üheksa aasta! Varsti mul tõesti polegi üldse midagi tööturul teha, eks praegugi on juba raske, sest kogemusi ju ei ole. Ma ei ole aga kunagi mõelnud, et ma jääksin nüüd eluks ajaks kodu­perenaiseks. Lapsed ju kasvavad, ega nad titeks ei jää. Ma tahaksin midagi muud ka oma elult... Aga mees on nii selle vastu, tema arvates kannatab terve pere, kui ma peaksin asuma õppima ja töötama. Praegu püüame kuidagi kompromissile jõuda, aga väga keeruline on. Asi, mille peale ma hetkel enim loodan, on see, et ma pakun välja: lähen esialgu kooli ja vaatame, mis siis saab. Töötada saab ju ka osalise koormusega, lausa poole kohaga jne, igasuguseid variante leidub. Sellel alal, mida ma õppida tahan, on ka kodus töötamise võimalus täiesti olemas. Nii et loodan parimat, aga hetkel teeb üsna murelikuks: olukord kodus on pingeline ja mees siiralt ei saa aru, mis mul häda on, kõik on ju kogu aeg meil nii hästi toiminud!”

Vaadatud 1189 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
aili

Ma ei saa sellest halast aru. Kui naine tahab kodukana olla siis olgu. Enda valikud. Kui ei taha, siis tuleb end kehtestada, nii lihtne see ongi. Ja sellele tuleb mõelda enne, kui lapsi tooma hakkad, ise ju tunned oma meest.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi