Suhted: “Mees käskis valida enda ja koera vahel. Valisin koera!”

Helen (27) läks hiljuti lahku mehest, kes ei sallinud tema koera. “Ta pani mind koguni valiku ette, kas tema või koer,” meenutab naine. “Valik oli lihtne: ma valisin loomulikult oma koera, kes mulle juba aastaid parimaks sõbraks on olnud!”

Helen ja tema meessõber Jaanus (29) olid koos kolm kuud. “Me tutvusime ühiste tuttavate kaudu ja esialgu näis, et meil on palju ühist: sarnane huumorimeel ja üleüldse, jutt kuidagi jooksis algusest peale, meil oli koos tore olla,” jutustab Helen. “Kahjuks ei teadnud ma siis veel, et meil on ka üks suur-suur erinevus. Nimelt, erinevalt Jaanusest olen mina suur loomasõber ja mul on peagi kümneaastaseks saav tore ja sõbralik spanjelipreili. Olin alles teismeline, kui mu tänaseks surnud vanaisa mulle kutsika kinkis, ja kui õnnelik ma selle kingi üle olin...! Meil oli vanemate juures küll suur õuekoer, kuid sellist väikest päris isiklikku koera polnud mul seni iialgi olnud. Meist said maailma parimad sõbrad ja seda oleme tänini. Kui ma vanematekodust välja kolisin, võtsin otse loomulikult koera endaga kaasa. Mul on olnud poiss-sõpru, kellest ühega ma ka lühikest aega koos elasin, kuid suhted kahjuks ikkagi ei klappinud. Jaanuse puhul ma tõesti väga lootsin, et meil saab olema midagi tugevat ja püsivat, kuid kahjuks see lootus kadus sel hetkel, kui ta mulle tunnistas, et loomad talle eriti ei meeldi ning iseäranis mitte koerad.

Koeral olla sada häda
Esialgu siiski lootsin, et ehk saab minu koer olema erandiks, kellega ta siiski lepib ja kes talle ehk lõpuks meeldimagi hakkab - mu koer suudab oma sarmiga enamiku inimesi ära võluda. Kahjuks nii ei juhtunud. Esimesel korral, kui Jaanus minu juures käis, tõmbas ta koera nähes kohe nina vingu. Koer pidavat tema sõnul haisema. Tere hommikust! Mu koer on täiesti puhas, pesen ja kammin teda regulaarselt ja sel konkreetsel päeval oli koer alles paari päeva eest pesus käinud. Mitte iialgi varem pole keegi öelnud, et ta haiseks ja ta tõepoolest ei tee seda. Hea küll, ma muidugi vaidlesin talle vastu, aga otsustasin selle nii-öelda alla neelata. Jäägu talle siis tema arvamus! Aga järgnes virisemine erinevatel koertega seotud asjaoludel. Esiteks on koeral tõepoolest pisut rumal komme tulla söögilaua äärde, kui seal miskit süüakse. Ta loodab, et mõni paluke temalegi pudeneb. Tean, tean, et ei tohiks talle tegelikult niimoodi midagi anda, aga kuidagi on kujunenud ikkagi nõnda, et säärane komme talle külge on jäänud. Samas pole see ka eriline maailmalõpp minu jaoks. Jaanust häiris see aga väga, tema meelest olevat koer “kasvatamatu”. Mind see omakorda solvas jällegi väga, kujutan ette, et umbes sama tunne nagu oleks lapsevanemal, kelle last kasvatamatuks nimetatakse. Ka ei meeldinud Jaanusele see, et koer käib diivani peal. Ja koerakarvu olevat mul kah igal pool!

Valik oli lihtne
Ma olin pärast seda esimest külaskäiku juba parajalt heitunud mehe käitumisest. Ta suhtus mu parimasse sõbrasse väga vaenulikult! Mis õigusega? Kes ta enda arvates on, et tuleb mulle õpetama, kus mu koer tohiks käia ja mida teha?
Nagu juba arvata võib, ei läinudki enam kuigi palju aega, enne kui me lõplikult lahku läksime. Jah, koera pärast. Jaanusel jätkus jultumust mind sõna otseses mõttes valiku ette panna, et kas tema või koer! Et kui mina tahtvat kunagi temaga koos elada, siis tuleb koeraga kindlasti “midagi ette võtta”. Minu jaoks oli valik väga lihtne. Teatasin, et nii need asjad kohe kindlasti ei käi ja kui mind sellise valiku ette seatakse, siis, kahju küll, aga ma valin koera, kes on mu kõrval ustavaks sõbraks peaaegu kümme aastat. Jaanus ei tahtnud mind algul uskuda, küllap see oli mõeldud mingisuguse manipuleerimiskatsena, aga loomulikult oli pärast seda meie vahel kõik lõppenud. Ja ma arvan, et hea ongi! Minu ellu sobib siiski ainult selline inimene, kes aktsepteerib ka minu lemmikust sõpra.”