Suhted: Mees mängis süüdimatult diivanikaunistust
Peaks olema loomulik, et kui peres käivad täiskohaga tööl nii mees kui ka naine, siis jagatakse ka kodused majapidamistööd omavahel ära enam-vähem võrdselt. Kuidas aga siis, kui üks on kodune, ent peale isiklike lõbustuste midagi teha ei viitsi ning teine pool peab pärast väsinuna töölt naasmist asuma nõusid pesema, põrandat pühkima ja süüa tegema?
Just sellise olukorraga oli hiljuti sunnitud kokku puutuma 28-aastane Siiri. Tema mees kaotas ootamatult töö, uue otsimisega aga kuigivõrd vaeva näha ei viitsinud. Siirit majapidamistöödes abistada samuti mitte.
“Mehel koondati töökoht üsna ootamatult ning see oli meile mõlemale ikka korralik pauk,” ütleb Siiri. “Talle maksti küll koondamistasu, aga muretsemiseks oli ikkagi põhjust enam kui küllalt, sest ainuüksi minu palgaga tuleksime suuri vaevu ots otsaga kokku. Tundus, et ka mees ise sai sellest esialgu väga hästi aru ja hakkas hoolega uut tööd otsima. Paraku ei läinud otsingud päris nii, nagu ta lootis. Ühtegi vastust ei tulnud, kuigi ta saatis ikka päris palju CV-sid laiali. No ja millalgi ma siis märkasin, et ei uurigi teine enam tööpakkumisi. Küsisin, mis lahti, tema kinnitas kogu aeg, et lihtsalt ei ole kusagil ühtegi temale sobivat pakkumist. Pakkusin siis välja, et äkki vaatame koos, võib-olla ikka leiame midagi, mis kasvõi ajutiseltki sobiks. Mees aga ei pidanud mu juttu miskikski, rehmas lihtsalt käega ja suundus televiisorist jalgpalli vaatama.
Ei viitsinud enam midagi teha
Peagi kujuneski olukord selliseks, et mees vedeles lihtsalt kodus ja vahtis televiisorit, vahel käis ka sõpradega õlut libistamas. Oleks ta siis mind vähemalt majapidamistöödeski abistanud, aga kus sa sellega! Tõsi küll, seda ei teinud ta kuigivõrd ka siis, kui me veel mõlemad tööl käisime, aga sellises olukorras, kus tema kodune ja mina täiskohaga tööl, oleksin ma ikkagi küll eeldanud, et ta vähemalt natukegi viitsiks ennast liigutada. Tulen mina õhtul rampväsinult koju, kodus kraanikauss musti nõusid täis, esikupõrandal porised saapajäljed… Loomulikult tegin talle etteheiteid. Mitmeid kordi tülitsesime sellepärast, aga kasu ei miskit. Mõistusega võttes sain aru, et inimesel on ilmselt sügav depressioon kallal, aga samas, milles mina süüdi olin? Olin nüüd sunnitud meie mõlema majandamiseks ületunde tegema ning tõesti ei jaksanud tema järelt koristada.
Tuttava kaudu uuesti tööle
Püüdsin toeks olla nii palju kui sain, julgustasin teda siiski katsetama ja rääkisin, et kui sa ei üritagi kusagile kandideerida, siis polegi sul ju kunagi võimalust mingit tööd leida. Ega sellest jutust kasu olnud. Jumal tänatud, et õnneliku juhusena vabanes ühe meie ühise tuttava ettevõttes ametikoht, mis oma olemuselt sarnanes mu mehe eelmise tööga ning ta võeti sinna üsna kiiresti tööle. Pärast seda võisin jälle tavapärase töörütmi juurde naasta ning jaksasin ka kodus kõik vajaliku ära teha. Aga tegelikult olen mehe peale siiamaani solvunud, et ta mind kodutöödes isegi siis ei võinud aidata, kui ta ise tööl ei käinud. Ma ei tea, kas eesti mehed ongi sellised, et peavad majapidamisega seotud töid ainuüksi naiste pärusmaaks?”