Suhted: "Mees nagu kardaks beebit!"

Siiri (28) ja Elari (29) perekonda sündis hiljaaegu esimene laps. Kuigi Siiri arvates olid neil uude elukorraldusse puutuvad asjad läbi räägitud, olid mehe uued põhimõtted ja käitumisviisid tema jaoks suuresti ebameeldivaks üllatuseks.

Elari ei aita peaaegu üldse beebiga tegeleda ning magama on ta kolinud hoopis elutuppa diivanile.
Siiri ja Elari hakkasid last planeerima juba kahe aasta eest, kuid rasestumisega läks aega ja juba jõuti mitmeid uuringuidki teha, enne kui beebi enda tulekust märku andis. "Olime mõlemad väga õnnelikud ja hakkasime tegema tulevikuplaane, ostsime näiteks ka suurema elamise, et kui tita väheke suurem on, saaks ta endale oma toa," jutustab Siiri. "Muidugi oli ka hirmu, et kuidas me küll saame hakkama nii tillukese inimese eest hoolitsemisega, aga uskusin alati, et küllap kahekesi ikka kuidagi toime tuleme. Teadsin ju kogu aeg, et Elari ise ka väga last tahtis saada ja olin kindel, et temast tuleb selline isa, kes lapsega palju tegeleb ja mulle abiks on. Reaalsus osutus paraku natukene teiseks...
Meie poeg sündis viis kuud tagasi ja on sünnist saadik olnud selline, küllap keerulisemat sorti laps - magab väga vähe ja kehvasti, alguses olid tal ka tugevad gaasivalud. Ühesõnaga, tema sünnist saadik olen olnud praktiliselt magamata. See mind iseenesest rööpast välja poleks löönud, selleks olin ma valmis. Küll ei olnud ma valmis selleks, et Elari öiste trallide ajal üldse ei ürita last rahustada, vaid jätab kõik vaid minu hooleks ning et ta kõige tipuks veel kolib ööseks üleüldse teise tuppa, sest laps ei lase tal ennast välja puhata! Olen küsinud, et kuidas siis minu puhkamisega lood on, ma tahaks ju ka kas või nädalavahetustel natuke rohkem und saada. Elari aga leiab, et kuna tema käib tööl, siis peab ta öösiti magama - see on küll iseenesest õige, aga nädalavahetusteks on tal siis uued vabandused. Ta väidab, et kui nädalavahetusel puhata ei saa, siis ei jaksa ta esmaspäeva hommikul lihtsalt tööle minna.

Tundub ebaõiglane
Minule tundub see aga ikkagi kuidagi ebaõiglane. Kas siis beebiga kodus olev ema polegi enam mingi inimene, kes ka natukene puhkust võib vajada? Elari ütleb, et mina saan ju kodus olles pikutada ja magada, kui laps magab. Kahjuks ei saa ta sealjuures kuidagi aru, et meie laps ju ei maga päeval pikemalt kui nelikümmend minutit järjest. Selle ajaga ei jõua ma ise veel magama jäädagi, saati ennast välja puhata! Talle ei jõua see kohale, kui jabur on sellist asja üldse mõelda ja soovitadagi. Veel ütleb mees, et mida tema öösel teha saab, ta ei saa ju lapsele rinda anda. Jah, selles on tal õigus, aga mitmeid ja mitmeid kordi öö jooksul ei olegi tingimata vaja sööta, laps ärkab ja tahab lihtsalt rahustamist ja lohutust, selleks ei pea iga kord tissi suhu toppima. Kui seda teha, siis just jääbki rumal harjumus külge, millest pärast kuidagi lahti ei saa.
Väga hästi saaks Elari võtta lapse sülle ja teda kussutada ning rahustada, see oleks suurepärane, sest siis harjuks poiss rohkem ka isaga olema. Praegu ongi nii, et laps eelistab ilmselgelt mind ja see on mehele jälle hea põhjendus, miks temaga tegelemisest kõrvale hiilida - "näed ise, ta ei taha ju minuga olla, nii pisike tahab ikka oma ema!" Muidugi tahab ema, aga ka isa on väga tähtis ja minu arust mitte alles sellest ajast, kui laps juba lasteaeda hakkab minema, vaid sünnist saati! Olen alati nii mõelnud, et lapse suhe isaga algab kohe sündides. Seda juhul, kui isa ise selleks ka natukegi pingutab, mitte hirmuga eemale ei tõmbu.

Nagu kardaks last
Kuulen sõbrannadelt kadedusega, kuidas mehed algusest peale lapsega tegelevad, vahetavad mähkmeid, panevad riidesse, käivad jalutamas. Elari just nagu kardaks last! Paar korda on ta suure palumise peale mähkmeid vahetanud ja õues käru lükkab ka, aga üldjuhul, kui vähegi võimalik, jätab ta lapsega seotud asjad minu hoolde. Ja ei ole nii, et mina muudkui ise mässan ja ei anna mehele võimalust. Ma kogu aeg üritan kavaldada ja proovida poega talle sokutada, et ta rohkem teda hoidma ja temaga tegelema harjuks. Kogu aeg räägin, et laps ei ole klaasist, pole vaja karta, et ta katki läheb või sülest maha kukub või midagi sellist. See on ju su enda laps, inimene! Tema aga kordab vaid, et on selline isa, kes hakkab lapsega rohkem tegelema siis, kui too juba lasteaiaealine on, mõistus peas ja jalad all. Et küll nemad siis lähevad ja teevad igasuguseid asju ja mina saan puhata. Noh, eks siis elame-näeme... Tore, kui see nii oleks, aga teist last samas olukorras mina küll enam saada ei sooviks, ehkki alguses sai plaanitud teha järjest kaks last. Järjest saadud lapsed aga eeldavad minu arust veel eriti seda, et mees ka ikkagi tegeleb ja hoolitseb, mitte ei luba suuresõnaliselt kahe-kolme aasta pärast aitama hakata."