Suhted: Mehe hobikokkamine laostab pere rahakoti

Meelise (32) ja Naima (31, mõlemad nimed muudetud) peres on mehe koondamise tõttu momendil rahaga üsna kitsas käes. Olukorra teeb hullemaks mehe soov pidevalt valmistada mingeid peeneid roogasid, mille komponendid ei maksa just vähe. "Ja need söögid ei ole isegi maitsvad," ohkab Naima. "Täielik raha raiskamine!"

Naima jutustab, et Meelisel on tegelikult alati meeldinud süüa valmistada, aga mehe pikkade tööpäevade tõttu oli õhtusöögi valmistamine varasemalt rohkem tema rida. "Kaks kuud tagasi juhtus aga selline paha asi, et Meelis koondati töölt," räägib Naima. "See tuli nagu välk selgest taevast ning me olime mõlemad alguses väga rivist väljas. Loomulikult asus Meelis kohe uut tööd otsima, aga osutus see üsna keeruliseks ja kahjuks ei ole ta senini midagi sobivat leidnud. Otsingute vahepeal peab millegagi oma aega sisustama, selge see. Meelis on enda jaoks nüüd järsku eriti intensiivselt avastanud kokkamise. Ta valmistab meile - mulle ja endale ning meie kaheksa-aastasele pojale -, uhkeid õhtusööke ning vahel midagi ka hommikuks, nädalavahetustel teeb ka lõunasöögi.
Kõlab ju kenasti ja toredalt, eks ole. Kohe nagu luksus, justkui oleks isiklik kokk majas. Tegelikkus nii roosiline siiski ei ole, pigem on sellest juba lausa päris suur probleem kujunemas. Nimelt ei oska ega taha mees teha lihtsaid toite - putrusid, suppe, hautisi vms. Tema otsib kusagilt raamatust või internetist mõne enda jaoks põnevana tunduva retsepti ja üritab seda siis järele teha. Nende peente pipstükkide valmistamiseks on alatasa tarvis igasuguseid erinevaid siirupeid, õlisid, maitseaineid, vahel ka mingeid eksootilisi puuvilju, kalleid juustusorte. Need asjad ei ole sugugi odavad ning kõige tobedam on, et pärast ühekordset kasutamist jäävad need sageli lihtsalt seisma.

Läheb sageli aia taha
Tulemus ei ole kuigi maitsev ning keegi seda katsetust kuigi palju süüa ei taha. On olnud päris mitmeid kordi, mil söök läheb päriselt aia taha - on mingi väga imeliku maitsega, ülemaitsestatud näiteks, või vähe küpsenud või hoopis potipõhja kõrbenud. Siis on kogu selle söögi peale kulutatud raha täiesti maha visatud. Ja see on väga halb, sest rahaga meil praegusel hetkel priisata ei ole. Meelisel on mõningaid sääste, mida ta nüüd kasutab, toidupoes maksan senisest rohkem ka mina, kuid minugi palk ei ole väga suur. Mõistlik oleks kokku hoida ja mitte kulutada mõttetult igasuguste peente õlide ja muude eksklusiivsete asjade peale, vaid teha lihtsaid ja toitvaid roogasid, mida terve pere ka sööks. Sest ka laps eelistab tegelikult just nimelt neid kõige tavalisemaid toite: kartuliputru, makarone hakklihaga, frikadellisuppi ja muud taolist. Niisuguseid asju aga Meelis kuigi hea meelega ei valmista, see ei pakkuvat mingit põnevust. Talle meeldib just nimelt katsetada uute ja huvitavate asjadega, "avastada põnevaid maitseid ja esitada endale uusi väljakutseid", nagu ta ise selle kohta ütleb. Ja siis esitab ta mulle pikad nimekirjad toiduainetega, mida poest on tarvis selle ja teise söögi valmistamise jaoks tuua. Tunnistan ausalt, meie peres pole eluski läinud toidu peale selliseid summasid nagu nüüd, selle viimase kahe kuu jooksul!

Raske selgeks teha
Loomulikult olen ma Meelisele öelnud, et kulla mees, me ei saa selliseid kulutusi praegusel hetkel enesele lubada! Selle peale ta solvub ja lubab ise raha anda, öeldes, et kas siis asi on nüüd tõesti nii hull, et enam poest süüagi osta ei saa. Et tema jaoks on see kokkamine praegu oluliseks stressimaandajaks ning et ta südamest tahab meid millegi maitsvaga üllatada. Nojah, Meelise tunnete säästmiseks ma seda ei ole hakanud ütlema, et see "maitsev" ei ole tegelikult enamasti üldse teps mitte maitsev meie jaoks... Ta võiks sellest ise aru saada, nähes, kuidas laps sugugi neid sääle ei söö ning minagi mitte eriti. Alatasa on mees ise ka öelnud, et näh - ei tulnud vist ikka päris nii välja nagu retseptis oli... Saagu siis ometi aru ja võtku mõistus pähe! Aga ei, just alles ootas mind töölt koju jõudes ees kolme šokolaadi kook, mis oli isegi päris hea, aga mille tarvis oli ostetud kahte sorti peent pruuni suhkrut, kolme sorti küpsetusšokolaadi, erinevaid kaunistusi glasuuri peale riputamiseks, ja koguni viskit! Olgu öeldud, et alkoholiprobleemi Meelisel ei ole, see pudel viskit oligi ostetud tollesama ühekordse koogiteo tarvis - kreemi sisse oli väike sorts vaja seda panna... Mina sõin ja kiitsin, aga sisimas ohkasin - nii palju raha jälle magama pandud. Kui Meelis varsti tööd ei leia, siis ajab see tema kokkamine meid küll peagi päris pankrotti."