Suhted: Mehe salajased mõtted: "Olen armunud oma naise emasse..."
Mihkel (34, nimi muudetud) ja tema elukaaslane Merle (28, nimi muudetud) on olnud koos veidi üle aasta ja küllap näivad kõigile õnnelikena.
Tegelikult kripeldab üks asi päris tugevalt Mihkli südamel – ta lausa jumaldab Merle noort ema ning tunnistab, et on oma ämma lausa armunud. "Ta on lihtsalt nii ilus ja vaimustav naine," pihib mees.
Mihkel tunnistab, et tema ja Merle suhe arenes üsna kiiresti, juba poolteist kuud pärast tutvumist elasid nad koos. "Merle on selline armas tagasihoidlik neiu, igati kena ja tore," kinnitab ta. "Meil on igati hea klapp ja tore koos olla, aga siis kui ta mind esimest korda oma emale tutvustas... siis jäi mul küll vist lausa suu lahti. Merle ema on temast ainult 17 aastat vanem, ehk siis 45aastane, aga paistab kuskil kümme aastat kindlasti veelgi noorem. Kui Merle paistab samuti oma vanusest noorem ja tundub pigem tütarlapselikult ilus, siis tema ema on lausa kaunitar, küps ja naiselik ja tõesti lihtsalt jumalik. Ka iseloomult on nad ikka väga erinevad. Merle on pigem tasasem ja rahulikum, ema seevastu on tal nagu tulesäde, naerab ja teeb nalja ja särab üleni. Ma imestan sügavalt, et selline naine vallaline on. Merle on rääkinud, et ta pole oma isa kunagi näinud ja kasu-isasid on tal olnud mitu tükki. Tema ema suhted ei pidavat kuigi kaua püsima, kuna ta tüdivat kõigist nii kiiresti ära. Nojah, see muidugi seletab asja... Mina aga ei saa sinna midagi parata, et mulle Merle ema tohutult meeldib. Veelgi enam, anonüümselt võin ma seda tunnistada, et olen temasse lausa armunud. Küll on piinlik nii öelda, aga ta on nii palju värvikam ja põnevam naine kui tema tütar. Merle on armas, aga temas ei ole üleüldse sellist sarmi ja seksikust kui ta emas.
Ei tunnistaks iial
Selge on see, et need mõtted on ja jäävad kõige salajasemateks ning ma ei tunnistaks kellelegi neid mitte iialgi. Ämm pole millegagi välja näidanud, et mina talle kuidagimoodi rohkem võiks meeldida kui lihtsalt väimehekandidaadina ja no ega ta loomulikult saakski ju seda teha. Ja isegi kui huvi oleks vastastikkune, siis ei saaks me ju nagunii midagi teha, sest me hoolime mõlemad Merlest väga ja ei teeks iialgi talle haiget.
Nii hoian mina oma mõtteid ja tundeid vaka all ja lihtsalt imetlen Merle ema, nii palju kui mul vähegi võimalik on teda näha. Ma usun, et Merle ei aima küll midagi, sellepärast ma üldse ei muretse. Olen öelnud ainult, et ema on tal tore ja sümpaatne, ei iial enamat. Ma arvan, et tal on hea meel, et ta emasse hästi suhtun ja sõbralik olen ning heameelega ema juures külas kaasas käin. Ma olen vahel mõelnud, kui kummaline see on, et midagi niisugust minuga juhtus. Et armusin oma elukaaslase emasse! See kõlab nagu mingi tobeda ameerika naljafilmi süžee või siis mingit sorti imal ajaviiteromaan.
Olen muidugi mõelnud, mida kogu asjaga edasi peale hakata. Kas lihtsalt kannatadagi kõik ära ja loota, et mu tunded ajaga jahtuvad? See tundub kõige mõistlikum võimalus, aga mis siis, kui seda ei juhtu? Kui juhtub hoopis, et asi läheb hullemaks?
Peaks üldse eemalduma?
Teine variant oleks kolida koos Merlega kusagile võimalikult kaugele tema emast, näiteks leida omale töö kuskil teises riigis ja suunduda sinna. Mis silmist, see südamest, nagu öeldakse! Kolmas võimalus oleks minna lahku, sest ema ju on ja jääb ikkagi Merlega lähedaseks ja teda täielikult vältida ei ole nagunii võimalik. Ehk oleks see just Merle suhtes kõige ausam lahendus? Ma ei tea. Kogu see asi on mind parajalt suurde segadusse ajanud. Merle ema on ka ikka veel vallaline, oleks ta vähemalt kellegagi suhtes, siis oleks ehk minu jaoks kuidagi psühholoogiliselt lihtsam teda enda jaoks "välistada", aga nüüd... Mõtlen tihtipeale, et oleks ma ometi kohanud teda enne kui Merlet - ja siis tunnen ennast nende mõtete pärast väga süüdlaslikult. Merle on nii armas ja tore tüdruk, ta pole seda ära teeninud, et ta oma elukaaslase jaoks sel moel nagu teisele kohale on jäänud. Isegi kui see ainult mõtetes sedamoodi on..."