Suhted: Mehe unistus on panna lapsele keeruline ja välismaine nimi
Liisa (26) ja tema elukaaslane Joosep (28) vaidlevad iga päev oma peatselt sündiva tütre nime üle. Liisa tahaks lihtsat ja klassikalist nime, Joosep aga on omale pähe võtnud, et lapsel peab olema tõeliselt uhke, printsessile sobilik nimi - kindlasti välismaine ja pikk, ideaalis võiks nimesid olla isegi kaks. Liisa ei taha sellest kõigest aga kuuldagi.
"Seda, et me Joosepiga erinevad inimesed oleme, olen muidugi teadnud juba meie suhte algusaegadest saadik," nendib Liisa, kes on Joosepiga paar olnud veidi üle kolme aasta. "Tema on selline, kelle jaoks on hästi oluline kõik väline: et oleks ikka korralik auto ja korralik maja, riideid ostab ta samuti enamasti mingitelt kindlatelt brändidelt. Päris alguses see veidi häiris mind, aga siis ma sain aru, et ta kompenseerib sellega oma keerulist lapsepõlve. Joosepit ning tema kahte õde kasvatas ema üksinda ja neil oli väga raske toime tulla, alati polnud piisavalt toitugi laual. Koolis narriti nii teda kui ta õdesid, nagu vaesematest peredest lapsi tihtipeale ikka, neid, kellel pole kõiksugu poppe asju ja riideid nagu teistel... Sellest ajast on talle teatud kiiksud külge jäänud, ehkki lapsepõlv on ammuilma läbi. Olen tema veidrustega ammugi leppinud, aga nüüd viimasel ajal vaidleme küll väga palju. Nimelt ootan ma meie esimest last, väikest tütart, kes peaks sündima paari kuu pärast, ja me arutame omavahel, mida talle nimeks panna. Minu valikus oleks võimalikult lihtsad, klassikalised nimed, mis on kergesti arusaadavad ja hääldatavad nii Eestis kui soovitavalt ka välismaal. Näiteks Anne, Helen, Emma, Susanna... midagi selletaolist. Kuid Joosep ei ole minuga absoluutselt päri, tema jaoks on kõik sellised nimed liiga lihtsad.
Milleks võõrtähed, milleks mitu nime?!
Oma esiklapsele tahab Joosep tõeliselt vägevat nime, ja sellest soovist tema taganeda ei kavatse - nii on ta mulle juba korduvalt selgeks teinud. Ta on mulle välja pakkunud mitu kombinatsiooni, mis on minu meelest aga täiesti jubedad. Ma ei hakkaks konkreetseid variante välja tooma, aga ütleme nii, et selles stiilis mis mingi Chrystella Desiree näiteks. Olen selgitanud, et esiteks ei pruugi neid nimesid üldse olla lubatudki panna, teiseks - mis tunne on lapsel, kes peab terve elu selgitama, mismoodi tema nimi kirjutatakse?! Pealekauba on ju teada, et tööandjadki välistavad sageli esimesena need võimalikult keeruliste nimedega tööotsijad, pidades neid harimatuteks ja ebaintelligentseteks. Samuti on paljudel teistelgi koheselt eelarvamused selliste, nn "värdnimedega" laste ja nende vanemate osas. Milleks teadlikult oma lapse elu raskemaks teha? Lisaks muidugi see, sugugi mitte vähetähtis aspekt, et ma lihtsalt ei suuda kujutada ette oma last kandmas mingit sellist pikka ja võõrtähtedega nime. Milleks see kõik ometi? Lihtsama nime korral oleks ju kõik lihtsam. Aga Joosepile seda kohe kuidagi selgeks ei tee. Minu soovituste peale kirtsutab ta ainult nina, ei kõlba üks ega teine. Ma oleks kompromissina isegi nõus kahe nimega, kui tegemist oleks lihtsate ja selgete, ilma võõrtähtedeta nimedega. Kuid just nimede osas me kokkuleppele ei jõua.
Jääb vist üldse nimetuks
Praegu olen ma nii nõutu, et tundub, et see laps jääb vist üldse ilma nimeta. Mida sa teed, kui ikka kuidagi ei jõua kokkuleppele? Antud juhul oleme mõlemad selle kohapealt väga oma soovides kinni, mina küll lootsin, et sellest piisab, kui ma kahe nimega nõustun, kuid paistab, et sellest pole kaugeltki küll. Vanemad mul soovitasid, et kuidas oleks, kui teeks nii, et ühe nime valib siis Joosep, teise mina? Seda varianti me kaalume, aga see eeldab ikkagi nimede osas kokkuleppele jõudmist! Ei suuda me aga ka selliselt kompromissile jõuda. Olen mõelnud, et peaksime kumbki eraldi kümnete kaupa nimesid paberile kirjutama ja pärast kirjutatut võrdlema - äkki läheb õnneks ja leiame midagi, mis enam-vähemgi mõlemale sobiks.