Suhted: Mida küll teha armukadeda lapsega?

11.09.2022 18:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
5
Foto:

Tihtipeale jäetakse lastele väike vanusevahe just selleks, et nad kasvaks koos ja oleks üksteisele mängukaaslasteks. Paraku ei ole õdede-vendade suhted sugugi mitte alati roosilised, kiputakse pidevalt kaklema ning sageli on just üks laps teisele armukade.

28-aastane Liia on kahe poja ema, tema lapsed on 6 ja 3 aastat vanad ning kaklevad tõepoolest alatasa. “Esimene poeg oli tubli ja kuulekas täpselt senikaua, kuni sündis noorem,” ohkab naine. “Nüüd elame abikaasaga otsekui sõjatandril. Vanem ei kannata nooremat silmaotsaski, ehkki oleme selle armukadedusega palju tegelenud, võimaldanud suuremale palju omaette olemise aega mõlema vanema seltsis, mitte iialgi neil kuidagi vahet teinud... Kohati tundub, et nad nagu ei salliks teineteist, eriti suur vimm ongi just suuremal väiksema vastu. Vanusevaheks jäi natuke üle kolme aasta ning me mõtlesime teist last planeerides just sellele, et peaks just selline mõnus vahe tulema – suurem ei ole enam päris titt ning samas saavad lapsed ehk veel siiski ka koos mängida. Kahjuks näib, et tegemist oli siiski väga vale arvestusega. Nähtavasti oleksime pidanud kas siis kaks last päris järjest tegema või jätma üldse suurema vahe. Seda olen nüüd ka üsna paljudelt teistelt emadelt kuulnud, et just selline kolme-neljaaastane vahe pidi kõige hullem olema. Oleks ma siis varem seda teadnud! Nüüd saab ainult loota, et asi läheb aastatega veidi paremaks, muidu küll ei kujuta ette, kuidas kodus terve mõistuse juurde jääda.

Ei saa üldse koos tuppa jätta
Kui tita sündis, sai poisile kõvasti selgitustööd tehtud. Lugesime vastavaid lasteraamatuid, kus peategelane sai omale õe või venna, rääkisime, et beebi on alguses hästi pisike ning temaga lihtsalt tuleb palju tegeleda. Alati sai rõhutatud, et venna sünd ei tähenda kindlasti mitte seda, et ema-isa teda nüüd vähem armastaksid. Seda püüan ma talle ka nüüd sageli meelde tuletada, samuti väiksemale rõhutada, et mõlemad lapsed on mõlemale vanemale ühepalju armsad. Kahjuks ei loe see mitte midagi. Ma samahästi kui et ei saa neid üldse omaette ühte tuppa jätta, sest põhimõtteliselt kohe on kisklemiseks läinud. Kusjuures võiks ju arvata, et väiksem on see, kes suuremalt asju ära võtab või mängu segab, aga meil on rohkem vastupidi! Just suurem hakkab väiksemat kiusama, tirib talt meelega asju käest, lükkab tema ehitatud torne ümber, peidab kaisukaid ära. Alles hiljuti tõukas suurem poiss väiksemat nii kõvasti, et too peaga vastu voodiäärt kukkus! Olin kõrval ja nägin ise, et väiksem seda rünnakut kuidagi ei provotseerinud, ta oli ametis autopildi värvimisega. Muidugi sai suurem siis riielda ja saatsin ta oma tuppa järele mõtlema. Pärast seda ta küll vabandas väiksema ees ja lubas, et enam ei tee. Paraku läks paar tundi mööda ja juba nad kaklesid legode pärast – olgu öeldud, et suuremal on enda omad ja väiksemal enda omad, aga ega siis sellepärast kaklemata jää!

Ehk tuleb kunagi aru pähe
Suurem poiss on vihahoos mitu korda isegi öelnud, et parem kui väiksemat poleks üldse sündinud. Kohutavad sõnad, mida olen keelanud tal öelda, aga mis vahel ikka lipsavad ta suust. Ma kardan alatasa, et lapsed teevad teineteisele tõsiselt viga, eriti just vanem nooremale, sest ta on ikkagi tublisti suurem ja tugevam. Mis siis küll saab? Ei jõua ka iga sekund neid valvata, vahepeal on tarvis teha süüa, käia tualetis jne. Oleme mehega mõlemad ahastuse äärel. Õnneks käivad mõlemad lapsed lasteaias, muidugi erinevates rühmades, ja kui näiteks juhtub, et üks on kodus haige ja teine samal ajal lasteaias, vat siis on täielik rahu majas. Kui kaks tükki aga kokku saavad, lähevad otsekohe pööraseks ja enamasti väga ruttu ka tigedaks. Ei oskagi mingit toimivat lahendust leida, olen püüdnud neid suunata võimalikult palju eraldi mängima ja sellest on abi olnud, aga natukeseks – varsti on jälle karvupidi koos.
Arvan, et ega ilmselt ei ole mingit suuremat muutust veel niipea tulemas, kuid loodetavasti saavad nad millalgi lähiajal siiski aru, et nad ei ole rivaalid, vaid võiksid olla teineteise parimad sõbrad. Mina ise kasvasin üksiku lapsena ja olin seepärast väga kurb, minu lapsed aga ei oska oma venna olemasolu kohe mitte sugugi hinnata.”



Vaadatud 385 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Maia

Suuremale keretäis peksa, kui väiksemat kiusab. Ainult riidlemisest ei piisa. Korralikku karistamist on vaja. Siis ehk tuleb aru pähe. Ja hoiatada, et hakkab iga kord kerepeale saama, kui kiusamist ei lõpeta.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi