Suhted: Miks ta mind oma vanematele ei tutvusta?

Maarit (23, nimi muudetud) on oma noormehega olnud koos veidi üle aasta ning viimasel ajal on jutuks tulnud ka kooselu. Neiu südant rõhub ainult üks mure – nimelt pole noormees teda siiamaani oma perele tutvustanud.

„Sain Taaviga (25) tuttavaks möödunud suve lõpus,“ jutustab Maarit. „Ta on mul alles teine tõsisem suhe ja sestap ei näinud ma selles esialgu midagi kummalist, et ta mind vanematekoju ei viinud – ma ise ei kiirustanud samuti teda oma perega tutvustama. Seda enam, et me mõlemad elasime juba oma vanematest eraldi.
Üsna peatselt aga oli meile mõlemale selge, kuivõrd hästi me klapime ja kuna ma olin kindel, et asjad on piisavalt tõsised, kutsusin Taavi lõpuks ka oma vanemate juurde kaasa. Kohtumine läks hästi ning sümpaatia näis olevat vastastikkune. Nii emale kui isale jättis Taavi hea mulje ja ka noormees ise tunnistas pärast, et mul olevat vahvad vanemad. Peale seda hakkasin ootama, et temagi mind oma kodustele tutvustaks – see tundus kuidagi loomulik asjade jätk. Paraku seda ei järgnenud ega järgnenud. Jõulud veetsime eraldi, mina oma ja tema enda vanemate juures. Kutsusin teda küll endaga kaasa, ent ta arvas, et ehk tuleval aastal. Olin natuke kurb, aga sain asjast üle. Olime ju tolleks ajaks ainult veidi üle nelja kuu koos olnud ja ma mõtlesin, et ehk on see tõesti veel vara.

Aeg läks, ikka ei midagi
Paraku ei muutnud ka järgnevad kuud mitte midagi. Küsisin aeg-ajalt Taavilt, et millal ta siis lõpuks kavatseb mind oma perele tutvustada, ent mingit konkreetset vastust polegi ma saanud. Kogu aeg ütleb ta, et kiiret pole kuskile ja et küll jõuab. No aga nüüd on olukord suisa veider – oleme juba rääkinud kokkukolimisestki, aga vanematega kohtumiseni pole ikka jõudnud. Olen mitu korda pärinud, kas ta häbeneb mingil põhjusel mind neile näidata, aga selle peale ta ainult naerab ja ütleb, et rumal jutt... Mind aga teeb tema suhtumine igatahes nõutuks, sest mida ta siis ometi kardab?! Ma olen täiesti korraliku väljanägemisega tütarlaps, mitte küll mingi kunstküüntega tibi tüüpi, ent alati hoolitsetud. Ka käitumise poolest olen tagasihoidlik ja viisakas. Ei tohiks küll nagu olla miskit häbeneda... Samuti ei usu hästi, et ta oma vanemaid minu eest varjata tahab – olen ta fotoalbumis näinud pilti nii isast kui emast ning vähemalt väliselt paistavad nad küll igati tavalised ja sõbralikud inimesed olevat. Mingid asotsiaalid, kelle olemasolu minu eest varjama peaks, nad kohe kindlasti ei ole. Ning järgmised jõulupühad ei toonud ka mingit muutust... Siis, tõsi küll, oli tal see vabandus varnast võtta, et ema oli parajasti pühade ajal haige ja plaanitud jõuluõhtusöök jäi ära, olime minu vanemate juures.

Sõprade eest ei peida
Õnneks ei varja ta mind vähemasti oma sõprade eest – nendega viidi mind kokku juba siis, kui olime ainult paar kuud koos olnud! Saa siis nüüd meestest aru... Aga see vanemate asi teeb mind tõsiselt murelikuks, sest minule jääb niiviisi mulje, nagu ei võtaks Taavi meie suhet piisavalt tõsiselt, nagu poleks ma piisavalt väärt, et tema perega kohtuda. Tema seda muidugi nii ei võta ja leiab, et ma reageerin üle. Kuid kas ikka reageerin? Eks näis, vahest toob kokkukolimine mingi muudatuse. Mingil hetkel ju tulevad vanemad ikka oma pojale külla ja eks siis ole see kohtumine juba vältimatu. Tahaks loota, et sel kombel saab see barjäär lõpuks ometi ületatud...“