Suhted: "Mina olengi see, kes nohuse lapse lasteaeda toob..."
Merli (35) kolis oma perega hiljuti Soomest Eestisse tagasi ning 4-aastane perepoeg käib nüüd siinses lasteaias. Merli on hämmeldunud sellest, kuidas siin iga väikese nohu ja köhaga lapsi mitu nädalat kodus hoitakse.
"Kuidas tööandjad sellega üldse lepivad, et suurema osa ajast istuvad töötajad haiguslehel?" ei saa ta aru.
Merli kohtus abikaasa Juhaga seitsme aasta eest Soomes ning noored pidasid pikalt aru, kas elada koos Soomes või hoopis Eestis. "Lõpuks otsustasime esialgu elada Soomes, kuna see tundus huvitav kogemus, sain seal pealegi ka ühe tööotsa ning Juha töö ja elu-olu olid ju nagunii seal," jutustab Merli. "Kui laps sündis, hakkasin siiski üha enam igatsema kodumaa järele. Minu vanemad ja sõbrad, kõik ju olid Eestis... Rääkisin oma plaanist Juhale ning temal polnud selle vastu midagi, et seada oma kodu sisse hoopis Eestis, talle oli vaid oluline, et saaks korraliku töökoha ning et meil oleks olemas koht, kus elada. Nende asjade korraldamine võttis aega, kuid tänavu suvel siis lõppude lõpuks kolisimegi Eestisse. Meie poega ootas sügisest ees uus lasteaed - sinna minekut ootasime kõik ka rõõmsa huviga, sest Soomes talle väga meeldis lasteaias käia. Mina ja Juha mõlemad pidime hakkama ka tööl käima, nii et ega lasteaiast nagunii pääsu poleks olnud ka. Kohtusime uute õpetajatega, kes kõik tundusid olevat toredad, juba esimesel päeval sõbrunes poiss ka mitme lapsega. Üllatused aga ei lasknud ennast kaua oodata. Laps oli lasteaias saanud käia umbes nädal aega kui ühel õhtul talle järele minnes mainis õpetaja, et poisil on nina tatine ja on parem, kui ta mõned päevad kodus saaks olla. Olin väga üllatunud, sest seda imekerget nohu olin märganud juba eelmisel õhtul, aga ei osanud seda millekski pidada - laps tundis ju ennast hästi, ise tahtis lasteaeda minna ning lihtsalt nuuskas ütleme tunni jooksul paar korda nina.
Lapsel paha tuju, tulge järele
Tookord lubasin lapse seisundit jälgida ja sellest lähtuvalt otsustada. Kuna palavikku polnud ja õhtul ma praktiliselt üldse ta nina ei pühkinud, siis loomulikult viisin ta järgmisel hommikul taas lasteaeda - mul oli ju vaja tööle minna ja Juhal samuti! Oleks laps haige olnud, oleksin ma haiguslehe võtnud, aga mille pärast ma siis nüüd selle lehe oleks pidanud võtma - sest lapsel oli mõne korra vaja nina pühkida? Teine kord helistati mulle jälle töö juurde: laps on pahas tujus, keegi ei saa aru, mis tal viga on, muudkui joriseb - küllap on haige! Olgu öeldud, et tol hommikul läks poiss sinna täiesti normaalselt ja hea tujuga. Kui mina siis ehmunult ja üllatunult lasteaeda jõudsin, mängis laps parajasti rõõmsalt teistega koos põrandal autodega ja ma nägin tükk aega vaeva, et ta minuga üldse oleks nõus koju tulema. Pole vist vaja mainidagi, et olin õpetajate peale ikka päris pahane. Kas tõesti on iga tühja asja pärast vaja vanem töölt ära kutsuda? Vägisi tuli meelde see vana karjapoisi-lugu, kus poiss muudkui tegi nalja, et hunt tuleb ja hunt tuleb, ja kui hunt ükskord päriselt tuligi, siis ei võtnud teda keegi enam tõsiselt.
Kuidas saab tööl käia nii?
Aga ma olen nüüd Eestis elades aru saanud, et siin ongi tendents selline: iga väiksemgi köha-nohu loetakse haiguseks, millega laps ei pea mitte ainult nädalakese kodus olema, vaid millest peab omakorda nädala ka veel taastuma. Soomes oleks täiesti mõeldamatu, et keegi tühipalja nohu pärast nädalate viisi töölt puuduks, sest see nina lörisemine on sügisel-talvel-kevadel lihtsalt nii tavaline asi, mida igaühel ette tuleb ja mille pärast ei pea elu seisma jääma. Jeerum, kui iga nohuga oleks nädal-kaks haiguslehel, siis ju praktiliselt ei saakski tööl käia! Kes siis minu töö ära teeks? Karta on, et sellist inimest naljalt tööl pidada küll ei taheta... siis pole ju üldse midagi imestada, et lastega naisi väga ei taheta tööle võtta!
Nii et mina paraku olengi Eesti mõistes see, kes tõbise lapse lasteaeda toob - ehkki see tähendab seda, et lapsel ei ole palavikku ja ta tunneb ennast hästi, lihtsalt et see kerge nohu või paar korda päevas köh-köh pole minu meelest siiski haigus, mille peale haiguslehte hakata raiskama. Nüüd on ka perearstid koostanud dokumendi selle kohta, millal võiks lapse lasteaiast koju jätta ja millal teda viia ning üllatus-üllatus: nende soovitused on just sellised, et kerge nohu või köhaga võib lapse kollektiivi tuua, kui ta end hästi tunneb! Lugesin kommentaare selle dokumendi kohta ning uskumatu, kuidas inimesed kõik sellele vastu raiuvad: nohu on haigus, kas sa ise tahaks nohuga tööl käia, nohuse lapse koht on kodus, mis sa neist lastest siis said, kui neil haigena ka kodus ei lase olla... Tundsin ennast tõeliselt kehva emana, sest minu põhimõtted on hoopis teised, lähtuma peaks ikka enesetundest. Ja minu meelest on selline asi nagu nohust taastumine ikka päris absurdne!"