Suhted: "Mina olengi see noor, kes ei õpi ega tööta..."

Merili (20) lõpetas kevadel keskkooli. Praegu ei tegele ta otseselt millegagi, ei õpi ega käi ka tööl ning elab veel koos vanematega. Neiu sõnul on ta sellepärast paljude halvakspanu alla sattunud, kuid kahjuks ei näe ta praegu võimalust oma ellu mingeid muutusi tuua.

"Olen ikka siit ja sealt kuulnud, kuidas räägitakse nendest tänapäeva noortest, kellest ei ole nii-öelda asja saanud," muigab Merili pisut mõrult. "Need, kes ei käi koolis ega tööl ja elavad vanemate juures ning nende kulul. Noh, nüüd kuulun siis ise kah nende hulka. Mitte küll vabatahtlikult, aga siiski... Ma lõpetasin kevadel keskkooli, suhteliselt heade hinnetega. Mul oli kindel ettekujutus, et astun ülikooli. Kahjuks aga ei saanud ma oma soovitud erialale sisse ja see lõi mul täitsa jalad alt. Ma polnud üldse arvestanudki selle võimalusega, et ma võiksin mitte sisse saada. Ega ma siis ei osanudki nagu midagi peale hakata. Otsustasin, et proovin järgmisel aastal uuesti ja siis juba kahele erialale, äkki emmale-kummale ikka saan sisse. Tekkis aga küsimus, mida teha vahepeal. Loogiline valik oleks olnud minna tööle, eks ole, ja seda ma tõesti tahtsin ka ja plaanisingi esialgu. Kahjuks ei ole ma sobivat tööd senini leidnud. Igal pool nõutakse kogemust, mida minul ei ole, ja haridust, mida mul samuti ei ole. Poodi müüjaks saaks muidugi ikka, aga see mulle kahjuks ei sobi. Ei, mitte et ma ennast nii peeneks peaks, et see mulle ei kõlba. Asi pole absoluutselt selles. Ma lihtsalt olen arvutamises ja üldse rahaasjades kohutav käpard, ma reaalselt ei saaks selle tööga hakkama. Nii ma siis elan ja olengi kodus ja sisustan oma aega sellega, et uurin tööpakkumisi. Aeg-ajalt saadan mõne oma mõttetu CV, millele ealeski mingit vastust ei tule. Kes see tahakski sellist tööle, kes põhimõtteliselt midagi ju ei oska, pole kogemusi ega haridust?

Vanemad on mõistvad
Ema ja isa on mul tegelikult hästi toetavad ja ikka lohutavad, et küllap ma töö leian ja et kindlasti saan tuleval aastal kooli sisse ka. Nende jaoks ei ole see üldse probleemiks, et ma kodus elan. Ema on mitu korda rõhutanud, et see on minu kodu ja ma ei pea üldse muretsema, võin rahulikult seal elada, kuni ükskord endale jalad alla saan. No väga armas, aga mul endal on paha tunne. Oleksin nagu mingi muidusööja, nagu pisike laps, kellele ema veel pealekauba taskuraha annab! Asja ei tee paremaks kommentaarid ja silmade pööritamised sugulaste ja tuttavate poolt, kes mind kohates ikka küsivad, et no millega sa, Merili, siis ka tegeled praegu.
Mul hakkab lausa vastik seda küsimust kuuldes, sest mul ei ole ju midagi asjalikku vastata, ja kui ütlen nii nagu on, siis tehakse ikka väga imestunud nägusid. Ja minu enesetunne kukub kolinal veelgi allapoole. Lihtsalt nii vastik on see, kui paljud tegelikult oma nina teiste asjadesse topivad ja arvustavad, kommenteerivad! Telekas räägiti ka alles hiljuti neist "uue põlvkonna noortest", kes millegagi ei tegele, ei käi tööl ega koolis, vaid "vegeteerivad niisama". Mul tuli lausa nutt peale - kas tõesti ei oska keegi selle peale tulla, et see pole alati vaba valik! Vahel lihtsalt elu keerab sellise käki kokku ja mis sa hing siis teed.

Esimesel võimalusel eraldi elama
Jah, loomulikult ma tean, et ükskõik kui hästi ma ennast selle aasta jooksul ka ette ei valmistaks, pole mingeid garantiisid, et ma tuleval aastal kõrgkooli sisse saan. Võib-olla ei saa, mitte kummalegi erialale. Siis on muidugi totaalselt jama. Ma praegu ei taha selle peale üldse mõeldagi. Üks mis on aga kindel - ma ei kavatse jäädagi vanemate kaela peale. Kohe, kui õnnestub mingi tööots saada, otsin endale eraldi elamise. Mitte et siin oleks kuidagi paha, ei, väga hea ja mugav on isegi, aga ma olen täiskasvanud inimene ja tahan ise hakkama saada. Nii et ei ole kõik minusugused noored laisad ja lollid, vahel on tegemist ajutise olukorraga, mis pole kaugeltki mitte noore enda soovil sedamoodi."