Suhted: "Minu unistus on olla kodune!"
Kristiina (34) on abielus ja kahe lapse ema. Ta töötab täiskoha-ga, lapsed käivad lasteaias.
"Kõik nagu toimiks, aga minul on nii kurb lapsi igal hommikul aeda viia, nad väga ei armasta seal käia ka," pihib naine. "Oleksin meelsasti ise nendega kodus ja usun, et saaksime rahaliselt hakkama, kuid mees ei vaataks sellele sugugi hea pilguga."
Kristiina räägib, et luges millalgi hiljaaegu meediast lugu, mis kirjeldas just nagu tema enda elu: naine oleks soovinud koduseks jääda, kuid mees ei tahtnud sellest kuuldagi. "Minuga on lugu nii, et olen töötanud juba keskkooli lõpust saadik ja tõesti väga palju, ka oma laste kõrvalt läksin tööle kohe kui vanemahüvitis otsa lõppes," ütleb ta. "Ei näinud tollal muud võimalust, rahaliselt oli see keeruline aeg, kuid nüüd on asjad paremaks muutunud ja ma tõesti mõtlen üha sagedamini sellest, kui suurepärane oleks veidikeseks aeg maha võtta ja lihtsalt nautida seda aega, kui lapsed on väiksed. Neil mõlemal on koolini veel nii palju aega – väiksem on alles 2,5 ja suurem neljane. Just väiksema pealt näen ma eriti, et tegelikult ei ole ta veel lasteaiaks valmis, ta läheb sinna alati nii vastumeelselt ja on stressis, jääb sageli haigeks ja siis ma ju pean nagunii haiguslehe võtma...
Olen sellest mõttest ääriveeri oma abikaasa Joeliga rääkinud - et mis tema üldse sellisest asjast arvaks, nii teoreetiliselt, kui ma mõneks aastaks aja maha võtaks ja lastega koju jääks. Töötasu on temal korralik, parem kui minul ikka tunduvalt. Saaksime minu arvates sellega ilusti hakkama. Paraku jäi mees mind selle jutu peale väga üllatunult ja kohkunult vaatama. Ta ei saanud esiteks üldse aru, miks ma peaksin tahtma loobuda oma tööst, mis mulle ju meeldib, ja jääma siia koju "hullumajja", nagu ta laste jonnihoogudele viidates meie kodust elu kirjeldas. Teiseks oli ta esimesest hetkest peale veendunud, et majanduslikult saaks meil väga-väga raske olema.
Lihtsalt ei mõistnudki
Mul ei õnnestunudki Joelile oma mõtteid selgeks teha. Ta vaatas mind, nagu oleksin täielikult aru kaotanud, meenutas kõiki neid kordi, kus olen väsinuna laste peale pahaseks saanud ja nendega riielnud ning tundnud rõõmu selle üle, kui nad õhtul ometi lõpuks magama on jäänud. Aga see on ju loomulik, et inimene väsib ja et kõik päevad väikeste lastega ei olegi ju ühesugused, on vahel väga keerulisi hetki, aga see ei tähenda, et ma tahaksin nende kasvamisest kogu aeg nii palju kõrvale jääda. Joel on see, kes nad lasteaiast ära toob, mina jõuan koju hiljem ja siis tuleb neid varsti juba hakata magama panema. Nii vähe saan nendega tegelikult koos olla ja vahel on tunne, et nende lapsepõlv lihtsalt nagu libisebki minust mööda, kogu aeg on tüdrukud kellegi teise hoole all... Kas ma olen tõesti lootusetult rumal, et midagi sellist mõtlen ja nii tunnen? Minu arust on inimesel õigus igasugustele tunnetele... Samas ei saa ma mehele sellist asja peale suruda, et tema peab olema pere ainuke leivateenija, selge see. Ma ei saa lihtsalt ühel hetkel töölt ära tulla, see peaks olema meie mõlema ühine otsus. Nii nagu oli ka laste saamine perre. Ma ei oleks ju üksinda seda otsustanud, et jään rasedaks ja saan kaks last, seda me soovisime ikka mõlemad. Nüüd aga oleme siis täiesti eri meelel...
Sõltumist ei karda
Koduste naiste puhul hoiatatakse ju sageli selle eest, et mõtle vaid, kui mehega suhted kehvaks lähevad, ta sind maha jätab või koguni ära sureb, mida sa siis peale hakkad? Mina neid asju ei karda. Mul on olemas vanematelt päritud isiklik väike kinnisvara, lisaks olen nüüd lõpuks suutnud ka natukene raha kõrvale panna, samuti on minu eriala selline, kus tööpuudust nagu tulla ei tohiks. Ühesõnaga, poleks üldse põhjust karta ega nii paaniliselt rabeleda kui... jah, kui vaid mees ka sellest aru saaks.
Olen mõelnud, kuidas mina reageeriksin, kui tema oleks sellise ettepaneku teinud, et jääb lastega koduseks. Ma oleksin seda ettepanekut kahel käel tervitanud, see oleks olnud suurepärane, kui lapsed saaksid ühe vanemaga kogu aeg koos olla, kindlasti lähedanuks see neid väga palju! Siin olekski ainuke miinus see asjaolu, et Joeli palk tõesti on ju minu omast suurem. Kui see aga talle tähtis oleks olnud, siis mina omalt poolt küll mingeid kaikaid kodaratesse ei loobiks, laste heaolu ikka ennekõike ju. Kahju, et tema nüüd järsku nii põikpäiseks on hakanud."