Suhted: “Mis saab pärast poja lahutust mu suhtest lapselastega?”

05.06.2022 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Sirje (51) poeg on lahutamas abielu ning Sirje on väga murelik: poja peres kasvab kaks toredat last, kellega ta väga sooviks lähedasi suhteid hoida, aga ta ei tea, kas ja kui palju see saab olema võimalik. “Poeg ise plaanib üldse ära välismaale tööle minna,” ohkab ta.

Sirje jutustab, et tema poeg Mihkel ja tolle kaasa Elli (mõlemad nimed muudetud) olid abielus seitse aastat ning neil on viieaastane poeg ja kolmene tütar. “Miniaga on minul suhted olnud keskmised, pigem siiski head,” kinnitab Sirje. “Elli on olnud minuga selline veidi reserveeritud, kuid viisakas. Lapselapsed on aga imelised! Olen alati noortele öelnud, et nad võivad lapsi alati minu hoolde jätta, ja seda on nad teinud ka. Saan lastega hästi hakkama ja meil on väga toredad omavahelised suhted.
Nüüd aga sain hiljaaegu poja käest kuulda, et nad on Elliga lahutamas. Tõtt-öelda ei tulnud see uudis mulle päriselt ootamatult, olin juba mõnda aega märganud nende kaugenemist teineteisest, näiteks väga harva käisid nad mõlemad koos mul külas ja nii palju kui ma kuulsin, osalesid nad ka lastega üritustel pigem eraldi, mitte koos terve perega. Poeg oli selle teema kohapealt kidakeelne, kui ma midagi küsisin, aga ema süda ju saab aru, kui asjad ei ole hästi. Lahutusest rääkides mainis Mihkel ka lihtsalt, et neil kummalgi uut kaaslast ei ole, asi pole selles, nad lihtsalt ei sobivat omavahel kokku ja kõik. Heakene küll, eks nad ise teavad, aga... kuidas jääb siis lastega?

Poeg Soome, lapsed teise Eesti otsa
Esimese hooga arvasin, et lapsed jäävad küll Elliga, kuid Mihklist saab nii-öelda nädalavahetuse isa ja eks siis saan ju minagi lastega tegeleda ja neid hoida. Kavatsesin öelda ka Ellile, et too võib alati lapsi minu juurde tuua ka edaspidi – olen ju ikkagi nende vanaema. Kuid siis hakkasid juba järjest tulema mitmesugused asjad, mis mind eriti murelikuks tegid. Esiteks, mõlemad plaanivad ikkagi päris suurt elumuutust. Nimelt on otsustanud Mihkel Soome tööle asuda, tal on isegi juba leping sõlmitud ja kõik korraldatud. Ta seab kogu oma elu seal sisse ja käib vaid aeg-ajalt kodumaal. Küsisin jahmunult, et millal ta siis oma lastega kohtuma hakkab. Tema väitis, et eks ta siis kohtubki, kui Eestisse tuleb, ja et pealegi on seda nagunii keeruline sagedamini korraldada, sest ka Elli ise plaanib koos lastega kolida Harjumaalt hoopis Tartumaale oma vanematele lähemale. See võttis mind päris sõnatuks. Ühest küljest saan ma muidugi Ellist aru, saan aru ka oma pojast, kuna tal seal Soomes hea karjäärivõimalus avanes. Aga ikkagi, mis saab siis lastest? Mina ja Mihkel siis kumbki praktiliselt üldse enam ei näegi siis neid. Olin natuke nördinud sellest, et Mihklit ei paistnudki see pealtnäha nii väga häirivat. Mind aga häirib, ja kuidas veel!

Elu normaalne kulg?
Olen rääkinud olukorrast mitmete tuttavate inimestega ja kahjuks on mitu teist vanaema mulle öelnud, et nii ongi: eemal teise vanemaga elavaid lapselapsi samahästi kui et ei näegi enam. Suheldakse ikkagi nendega, kellega on võimalik suhelda, elu olla näidanud, et pärast lahutust jäävad lapselapsed pingutustele vaatamata sageli võõraks. Loodan väga, et minul samamoodi ei lähe, kuid kahjuks eelaimus on küll kehv. Lapsed on veel nii väikesed, et nendega ei ole võimalik ka näiteks e-posti ja telefoni teel ühendust pidada, mida võiks teha suuremate laste korral. Helistada saan muidugi Ellile ja paluda, et ta laseks mul lastega juttu rääkida, aga teades tema tõrjuvat ja reserveeritud olekut, ei tahaks ma teda pigem väga sageli tülitada. Saan ainult talle teada anda, et olen oma lapselaste jaoks alati olemas ja loota, et meievahelised sidemed päriselt ei katke.”



Vaadatud 502 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Igaviku tund

Igale lapsele ahv -ro eestimaalasest uus isa !

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi