Suhted: "Mu ema on viirusehirmust vist aru kaotamas!"

Annely (37) on mures oma 62aastase ema pärast. Ta saab aru, et ema väga muretseb praeguse koroonaviiruse leviku pärast, kuid ema käitumine on Annely sõnul muutunud kohati nii paaniliseks ja veidraks, et ennekõike on naine mures ema vaimse tervise pärast. "Ma pole teda kunagi sellisena näinud," pihib Annely.

Annely ema on üksik naisterahvas, kes viirust väga pelgab. "Ma muidugi mõistan teda, eks ta on riskigrupis nii vanuse pärast kui ka mõne kroonilise terviseprobleemi tõttu, kuid päris aru kaotada ju ka ei saa," ohkab ta. "Mina ja mu pere – abikaasa ning kaks last – viibime oma kodus, käime vaid kodu läheduses jalutamas, me töötame mõlemad kodukontoris ning lapsed on distantsõppel. Me ei käi kellelgi külas ega lähe kuskile rahvarohketesse kohtadesse, ka poes käime ükshaaval ja nii harva kui võimalik. Kui ma aga oma ema vaatan, siis tunnen ma, et ta pingutab tublisti üle. Ma viin talle ise toitu ja jätan selle ukse taha, nii nagu ta on soovinud. Hea küll, see soov on loogiline. Kuid ema rääkis, mismoodi ta küürib ja desinfitseerib ära kõikide kaupade pakendid. Võtsin talle lahtisest letist pähkleid ja paberis olevaid kompvekke – ta oli need kõik kuuma vee ja koguni seebiga üle pesnud! Ma ei kujuta ette, mis nendest kommidest pärast seebiga pesu veel üldse järel võis olla...
Toitu koju tellida ema ei julge, kuigi ma olen seda talle soovitanud. Ta kardab, et võib toidukullerilt nakkuse saada. Samal põhjusel ei söanda ta kasutada pakiautomaatide teenuseid, ehkki räägib vahel ohates, kuidas oleks ühte või teist asja tarvis, mida toidupoest ei saa. Näiteks ühte kindlat näokreemi, mida ta aastaid on kasutanud. Seda saaks ju tellida! Mina ka saaksin talle seda tellida, kui ta ise ei taha. Kuid ta pole nõus, sest ei usalda kullereid.

Õue ei julge üldse nina pista
Ema elab kortermajas, aga üsna vaikses ja rahulikus, eraldatud kohas. Tema kodu läheduses on väike metsatukk, kus ei liigu praktiliselt kedagi. Olen soovitanud, et mine ometi natukesekski värsket õhku hingama aeg-ajalt. Tema ei julge aga oma korterist ninagi välja pista. Lihtsalt istub seal, loeb raamatuid ja toidab internetist loetud uudistega oma viirusepaanikat. Telefoni teel räägime iga päev ja kuuldu teeb mu päris murelikuks. Ta ei suuda mõelda ega rääkida mitte millestki muust kui koroonaviirusest.
Kardan, et need vaimsed probleemid teevad talle rohkem kui halba kui see viirus seda reaalselt suudakski. Mu ema ei ole selline inimene, kes kergesti verest välja lööks, pigem on ta tavaliselt paistnud silma kaine mõistuse ja meelega. Seda kummalisem ja võõram on mul nüüd teda sellisena näha. Ma ei tunne teda enam ära! Mõtlen, kas ta muutubki enam tagasi tavaliseks, rõõmsaks ja normaalseks ja nooruslikuks, nagu ta enne kogu seda viirusejama oli. Milliseks ta võib muutuda, kui see kõik veel kuude kaupa peaks kestma?

Hulluks ei saa minna
Ei noh, loomulikult ma saan aru, et ema muretseb enda ja minu pere tervise pärast, kuid lausa paanikasse ja hulluks ei saa ju ka minna. Me ei tea, kui kaua see olukord võib veel kesta, kuidagi tuleks ju ikkagi kaine mõistus ja rahu säilitada.
Ma ise püüan anda endast parima, et samuti kaitsta nii ennast kui oma peret, oleme ettevaatlikud ja kodust eriti ei välju, kuid ma ei saa öelda, et paaniliselt kardaks. Iga päev ajan lapsed õue – värske õhk on ülimalt oluline, ka praegu. Alati saab ju teiste inimestega distantsi hoida, ei ole vaja ronida sinna, kus juba rahvas ees. Nii et mina soovitan olla mõistlik ja ettevaatlik, kuid siiski mitte päris "ära pöörata". Praegusel ajal on just eriti oluline selgelt ja loogiliselt mõelda, mõistlikult tegutseda ning mitte asjatult paanikasse sattuda. See ei aita ju kedagi!"