Suhted: "Mu õe lapsed on talle täiesti pähe istunud!"

Leena (27) on siiralt imestunud oma õe kahe lapse käitumise üle. "Nad on nagu metslased, ei lase rääkida, rikuvad külas teiste mööblit ja sorivad asjades," räägib ta. "Õde ise vaatab kõike kas naeratades pealt või siis keelab leebelt, mispeale teda keegi kuulda ei võta. Lastel olevat vabakasvatus, aga minu meelest on see puhas kasvatamatus!"

Leena tõdeb, et kuna tal endal veel lapsi pole ning ta on üldse alles täiesti vaba ja vallaline inimene, siis ega ühest pereelu toimimisest tal tegelikult muidugi aimu pole. "Muidugi võib minu kohta öelda, et saa enne ise lapsed ja siis kuku arvamust avaldama," nendib ta. "Kuid silmad on mul peas ometi ja oma arvamus sellest, mis on normaalne ja mis mitte, võib mul ju siiski olla. Ma tunnistan ausalt, et oma õde ma külla ei kutsu - vähemasti mitte siis, kui tean, et ta on tulemas oma kahe lapsega - poja ja tütrega. Lapsed on tal neli ja kuus aastat vanad ning ta kasvatab neid üksi, mehega läksid nad lahku üsna varsti pärast noorema lapse sündi. Kuna lapsed on õe elus nii-öelda a ja o - ta alati rõhutab, milline varandus nad tema jaoks on ja et tema elu ilma lasteta oleks täiesti tühi -, siis pole ime, et mõlemad on ära hellitatud.
Ja kahjuks väga, väga hullult - vähemasti minu hinnangul. Milles siis asi? Esiteks juba see, et ei eksisteeri mingit elementaarset viisakust. Kui lapsed on kaasas, pole õega praktiliselt üldse võimalik rääkida, mõlemad sõidavad vahetpidamata kisades oma jutuga meie vestlusele vahele ja kunagi ei palu õde neil oodata ega selgita, et nii ei sobi, oota palun natuke. Siis on vaja kord juua, kord süüa, kord salvrätti, kord vetsu kaasa minna, kord nende omavahelist tüli lahendada ja veel umbes miljon asja teha. Hea küll, ma saan aru, et lastega ongi palju tegemist ja nad ongi häälekad, aga see kõik ei olegi veel kõige hullem.

Sorivad võõrastes asjades?!
Palju hullem on hoopis see, et küllatulnuna jooksevad lapsed peatselt mööda minu elamist ringi, hüppavad diivanil, mäkerdavad nii seinu kui mööblit toiduga, ehkki olen korduvalt keelanud toiduga köögist väljumise ning selgitanud, et sellised on minu kodu reeglid. Neid lihtsalt ei aktsepteerita! Ja õde kobiseb vaid leebelt neile, et olge head lapsed ja kuulake tädi sõna. Nagu sellest mingit kasu oleks! Lapsed ei tee teist nägugi ema keeldude ja käskude peale, nemad toimivad ikka täpselt nii nagu ise tahavad. Ükskord avastasin mõlemad oma magamistoast.
Üks hüppas mu voodil ja oli selle juba jõudnud segamini püherdada, teine istus põrandal maas ja sorteeris mu riidekapi sahtleid - sokid ja kindad olid juba jõutud sahtlist puha välja tuuseldada. Vot sel korral vihastusin ikka päris korralikult. Kupatasin nad magamistoast välja ja ütlesin rangelt, et sellist asja ma enam näha ei taha, see ei ole lubatud ja kõik. Oleksin eeldanud, et õde kasvõi kordki ka ennast kokku oleks võtnud ja midagi tõsisemat öelnud. Aga kus sa sellega! Ta lihtsalt oli vait, istus ja kuulas sõnagi lausumata ning hakkas lastega hoopis mingist suvalisest muust asjast rääkima. Pärast, kui lapsi parajasti silmapiiril polnud, ütlesin talle ausalt välja, et lapsed istuvad talle lihtsalt pähe - ärgu ometi lasku seda teha, pangu ennast maksma!

Lapsed vajavad reegleid
Õde solvus mu jutu peale sügavalt ning rääkis sama juttu, mida olen kuulnud temalt ka varasemalt. Et lastel on vabakasvatus, mistõttu ta peab õigeks võimalikult väheste asjade keelamist. Ja et antud juhul mina ju juba keelasin, milleks veel tema oleks pidanud midagi ütlema? Olin sõnatu. Sel korral ja tegelikult juba varasemast olen ma aru saanud, et õega sel teemal vaidlemine on mõttetu. Ta kas arvab tõesti, et kõik on parimas korras, või siis ei saa ta oma laste distsiplineerimisega lihtsalt hakkama. Selle vabakasvatuse jutu peale olen uudishimust teemat googeldanud ja leidnud ühese vastuse: vabakasvatus ei ole sama mis kasvatamatus! Ja lapsed vajavad reegleid, et asjad oleks konkreetselt paigas, mida tohib ja missugune käitumine ei ole lubatud. See ei ole minusuguse lolli lastetu väljamõeldud asi, vaid nii ütlevad spetsialistid. Ja okei, mina võin neid omale mitte enam külla kutsuda, aga mis neist lastest niimoodi lõpuks saab, kui nad võivad teha kõike, mida tahavad? Mul on nende tuleviku peale mõeldes ausalt öeldes lausa hirm nahas."