Suhted: Mures ema: mu poisslaps tahab tüdruk olla!

Merle ja Tarmo ­(36aastased, nimed ­muudetud) on kuueaastase poja ­vanemad.

Viimasel ajal on nad lapse pärast murest hullumas, kuna poiss soovib kanda tüdrukute riideid ja on veendunud, et ongi just tüdruk.
"Eks poeg on olnud juba päris väikelapseeast saadik teistmoodi kui teised poisid," räägib Merle. "Mul on esimesest abielust ka viis aastat vanem poeg, kes on väiksema vennaga võrreldes ikka totaalselt teistsugune olnud. Juba pisikesest peale tundis tema suurt huvi autode vastu ja muudkui mängis nendega, põristas põrandal. Nooremat poega pole kunagi ükski auto huvitanud, ka mitte igasugused superkangelased ega poisilikumad legokomplektid (no näiteks politseiteemalised). Kõik talle kingitud sellised asjad on jäänud lihtsalt vedelema. Lasteaias eelistas poiss mängida beebinukkudega, hoolitses nende eest, andis mängult süüa ja viis vankriga jalutama. Õnneks keegi ei keelanud, pigem rääkisid kasvatajad heldimusega, et selline pisike issi... Tol ajal oli mul hea meelgi, et laps selliseid vahvaid mänge mängib, mõtlesin et ega iga poiss peagi ju autohull olema. Paraku on poisi kasvades läinud asi keerulisemaks. Nimelt leiab poeg, et tema ongi tegelikult hoopis tüdruk ning lausa nõuab, et talle tüdrukute riideid ostaksin, unistab näiteks kleidist. Siinjuures oleme abikaasaga aga juba tõmmanud piiri, et poisid ikkagi kleidiga ei käi. Aga nurumine käib kogu aeg edasi ja ta on juba oma pisukest taskurahagi hakanud kokku hoidma, et osta omale üks kleit. See teeb ausalt öeldes juba murelikuks. Meie jutud sellest, et sa oled poiss, ei huvita teda absoluutselt.

Ka sõpradeks vaid tüdrukud
Pole vist vaja mainidagi, et ka poja sõpradeks on ainult tüdrukud, teiste poistega pole ta kunagi klappinud. Telerist armastab ta vaadata multikaid printsessidest ja ponidest, ka legodest fännab seda ühte tüdrukutele mõeldud sarja. Ma näen, et laps ongi siiralt õnnelik nende tegevuste juures ja peab neid enda jaoks loomulikuks. See kõik teeb aga mind ja mu abikaasat Tarmot väga-väga murelikuks. Muidugi pole mänguasjade osas suurt vahet, las mängib laps millega tahab, aga kõik see asi kokku ja eriti veel kleitide lunimine on ikka murettekitav küll. Olen rääkinud psühholoogiga, tema arvates on see lihtsalt selline faas ja laps kasvab sellest välja. Tema ei soovitanud suurt tähelepanu asjale pöörata ja pigem mitte keelata lapsel mingeid asju teha, sest keelamine tekitab just põnevust ja trotsi juurde. No me siis oleme püüdnud mitte keelata, lasin poisil isegi ühte oma vana lühikest suvekleiti trööbata... See tegi ta väga rõõmsaks, küsis mu meigiasju ka, aga neid ma siiski ei andnud. Ma olen üsna nõutu kogu selle asja pärast. Tarmo on lausa väga hirmul, tema arust ei saa selline asi olla mingi normaalne faas, sest on juba nii kaua kestnud ja ei näita mingeid paranemise märke. Tema sooviks minna lausa psühhiaatri vastuvõtule ja tõenäoliselt me seda varsti ka teeme. Ei oska selle olukorraga ise enam toime tulla.

Õpetajad probleemi ei näe
Meil ongi olukord selles mõttes kummaline, et vanemad sugulased on ka väga mures, aga lisaks psühholoogile ka lasteaias arvatakse, et küll see asi mööda läheb. Et mõned poisid klapivadki paremini tüdrukutega ja sealt tulebki siis ka see segadus, et ennastki nendeks pidama hakkavad. See pidi üldiselt ikkagi koolieaks üle minema. No elame-näeme, ma südamest loodan seda... Muidu tõesti ei tea, mis mu vaesest lapsest niimoodi edasi saab. Ma ei saa ju ka sundida teda poisilikult käituma ja vaatama teistsuguseid raamatuid ning multikaid, kui ta ise hoopis midagi muud sooviks. Väga, väga keeruline teema..."