Suhted: Naine unustas sõbrapäeva, mees solvus

Kiputakse arvama, et naised on need, kes peavad oluliseks igasuguseid tähtpäevi: pulma-aastapäeva, sõbrapäeva ja kõike muud sarnast.

Tegelikult võib lugu tihtipeale hoopis vastupidi olla. Harri (31) on romantilise loomuga noormees, kes ootas väga sõbra­päeva, et kallimat üllatada. Ta oli ääretult pettunud, kui selgus, et too on tähtsa päeva ­sootuks ära unustanud.
Harri ja Marilin (29) on koos olnud veidi alla aasta. Neil oli tänavu esimene kord ühiselt sõbra­päeva tähistada, ja kahjuks ei sujunud see ettevõtmine just kõige meeldivamalt. “Ma tean, et Marilin ei pea tähtpäevadest kuigivõrd lugu,” jutustab Harri. “Me saime tuttavaks kevade hakul ning suvel on tal sünnipäev. Mõtlesin, et tuleb vahva pidu meie ühiste sõprade seltsis, aga ilmnes, et tema ei soovi üldse tähistada ja et tavaliselt ta seda ei teegi. Ainult tema ema ja mina olimegi ainsad külalised ja sõime kolmekesi kooki – hea, et sedagi sobis teha! Mõtlesin, et olgu siis peale, eks see ole igaühe enda asi ja ju ta siis ei soovi suurt tähelepanu. Tuli minu sünnipäev, ega tal see ka meeles poleks olnud, kui ma poleks ise meelde tuletanud ja sõpradega vahvat pidu püsti pannud. Mäletan, et ta ikka imestas: kuidas ma küll viitsin? Minu meelest on aga tore koos sõpradega oma elu sündmusi tähistada. Jõule me ikka pidasime, kuigi omavahel kinke ei teinud: selle keelas Marilin ära, ütles, et nende perekonnas on kingid ikka vaid lastele olnud. Siis aga lähenes sõbrapäev, ja mina valmistusin selleks juba varakult. Reserveerisin meile laua ilusas restoranis, tellisin kauni kimbu lilli. Mul oli talle ka kink varutud, ilus kaelakett, mille järele ta ise kunagi soovi oli avaldanud.

Kõik läks untsu
Sõbrapäeva hommikul üllatasin Marilini kohvi ja koogiga, mille talle voodisse tõin. Mõtlesin, et ta rõõmustab, aga ta sattus hoopiski segadusse. “Miks, mis puhul?” ei saanud ta aru. Kui selgitasin, et on ju ometi sõbra­päev, venis ta nägu natuke pikaks. “Ah jaa, on vist tõesti,” ühmas ta, lisades kohe, et tema pole seda päeva kunagi tähistanud ega arvanud, et see ameerikapärane tobedus võiks üldse mingit tähelepanu väärt olla. Tõtt-öelda oli ta selle seekord üleüldse täielikult unustanud. Muidugi tegi säärane suhtumine natuke nukraks, aga mõtlesin, et romantiline õhtusöök ja kingitus teevad tal ju ehk ikka meele rõõmsaks. Siis aga tuli pauk – Marilin oli juba lubanud oma vanematele, et läheb õhtul neile appi lagesid värvima. See asi oli juba ammugi kokku lepitud ja tema abiga arvestatud, seega teha polnud väga enam midagi. Marilin isegi ei näidanud üles, et tal kuigivõrd kahju oleks olnud. Tema arvates oleks ma õhtusöögist pidanud juba aegsasti teada andma. “Ega ma selgeltnägija ei ole,” leidis ta. Kingitust ma ei andnudki talle esialgu üle, polnud enam üldse niisugust tunnet ega tahtmist. Ma ei teagi, millal selle talle anda saan, sünnipäeva ta ju samuti ei soovi tähistada! Olin äärmiselt pettunud ja nukker.

Hea, kui on, mida oodata
Mina olen sattunud kuulma ikka lugusid sellest, kuidas mehed on need pahad, kes ei pea meeles sõbrapäeva või tutvumise või pulma-aastapäeva, aga meil on see asi vastupidi. Olen romantilise loomuga ja mulle väga meeldib, kui lisaks hallile argipäevale on elus neid päevi, mida oodata ja kus on põhjust teha midagi teistmoodi, armsat inimest üllatada ja talle rõõmu valmistada. Muidugi võib rõõmu valmistada iga päev, selle vastu ma ei vaidlegi, kuid miks mitte kasutada ära põhjust tähistamiseks ka erilisematel päevadel. Eriti ei mõista ma seda: kui näed, et teisele inimesele oleks see oluline, milleks siis nii kangesti sõrgu vastu ajada? Mina oleksin küll õnnelik, kui Marilin teeks mulle seda rõõmu, et hindaks neid pingutusi, mis ma teen tema rõõmustamiseks.”