Suhted: “Nõme komme teiste pilte küsimata üles panna!”

Petra (26) on terve elu tundnud, et ei ole absoluutselt fotogeeniline inimene. Ta vihkab oma klassipilte, ühelt lõikas ennast koguni välja, sest see tundus nii jube. Üleüldse ei armasta ta pildistamist ega piltidele jäämist, ometi leidub igas seltskonnas ikka neid, kes soovivad pilte klõpsida ja veel hullem – panevad need siis avalikult Facebooki üles.

Petra jutustab, et peeglisse vaadates näeb ta seal täiesti tavalist noort naisterahvast, kuid fotodele suudab ta kuidagi erakordselt veidralt peale jääda. “Sellega ongi ilmselt nii, et kuidas kellelgi,” arvab ta. “Mul oli kunagi klassiõde, kelle kohta võis öelda, et temal oli vastupidine lugu. Reaalselt ei olnud ta kuigi silmapaistev, pigem tagasihoidliku välimusega, kuid fotodel jäi ta alati väga särav ja kaunis. Nii palju kui ma kuulnud olen, hakkaski ta hiljem tegutsema modellinduse vallas. Mina aga pole kunagi sallinud, kui sünnipäevadel ja muudel seltskonnaüritustel mind pildistatakse.
Mõned pildid, jah, on mul ikka endast normaalsed ka, aga need on tõesti väga üksikud, millega ma rahul olen. Enamasti on tulemus väga halb. Olen vahel palunud, et ärge palun mind pildistage, ma ei soovi pildile jääda, aga seda peetakse tavaliselt vist mingiks poosetamiseks ja hakatakse peale käima, et no miks mitte, sa oled ju nii kena jne. Jah, tavaolekus võin ju ehk ollagi, kuid mitte pildil! Mul on korduvalt tulnud ette juhuseid, kus minust tehtud jubedad fotod pannakse kellegi albumisse ja näidatakse siis üritustel kõigile. Või siis pannakse Facebooki üles ja märgitakse pildil olevad inimesed veel ära ka, nii et pilt ilmub automaatselt ka minu kontole. Väga kohutav!

Salajane pildinäppamine
Pean piinlikkusega tunnistama, et 17-aastaselt näppasin ma oma tädi pildialbumist ühe foto ära. See oli üks pilt minust vanaisa sünnipäeval, tundusin kohutavalt suur ja paks, topeltlõuaga, veider irve näol. Album käis tädi sünnipäeval tervel suguseltsil käest kätte! Mul oli kohutavalt piinlik, ja kui võimalus avanes, võtsin selle pildi sealt salamahti ära. Inetu tegu, jah, saan sellest praegu aru ja tänapäeval oleksin arvatavasti tädiga sellest rääkinud ja tal palunud see ära võtta. Tookord oli see kõik aga jube piinlik ja see tundus kõige lihtsam ning kiirem lahendus. Küllap mõtleb tädi siiani, mis pildist sai.
Tänapäeval on põhiline probleem selles vallas muidugi sotsiaalmeedia ja seal üles pandud pildid. Siin võin näiteks tuua täditütre pulma, kus pildistati palju ja pärast kõik pildid Facebooki riputati. Mina figureerisin seal päris mitme pildi peal. Loomulikult oli suudetud mind tabada jälle äärmiselt “huvitavate” nurkade alt.
Ühe pildi peal naersin laialt, nii et suu pärani lahti, teisel oli pildistatud altpoolt, nii et tundusin suur nagu heinasaad, kolmandal žestikuleerisin kätega ja pööritasin silmi – miks, pole enam aimugi, aga pildil nägi ääretult veider välja. Muidugi olid kõik piltidel olijad, sealhulgas mina, ära tag´itud, nii et need ilmusid ka minu enda ajajoonel ja enne kui ma märke jõudsin eemaldada, olid juba ka paljud mu sõbrad neid näinud ja kommenteerinud. Väga piinlik ja ebameeldiv!

Tasuks küsida
Oma looga tahaksingi öelda, et viisakas oleks küsida, enne kui teistest pilte avalikult kusagile üles riputad. Samamoodi oleks tegelikult hästi armas, kui näiteks oma albumisse pildi panijal oleks natukene kriitikameelt: kui sa ikka näed, et sõber või sugulane on jäänud fotole ebaloomuliku ja tõesti inetu näoga, äkki ei paneks seda pilti albumisse või ammugi ei riputaks avalikult üles? Arusaadav, et mis on ühe meelest inetu, ei pruugi seda olla teise arvates, kuid siiski. Ebaloomulik, moonutatud näoilme või kummaliselt jäänud kehaasend ei ole ilmselt kellegi silmale meeldiv vaadata.”