Suhted: Noormees kogub mängu­loomi, tüdruk­sõbrale see ei meeldi

Helen (23) ja Rasmus (24) on olnud koos neli kuud ning plaanivad koos elama hakata. Kui mõlemad elasid seni vanemate juures, siis nüüd on nad otsustanud koos korteri üürida. Juba on aga tekkinud esimesed lahkhelid. Nimelt ei suuda Helen taluda mõtet sellest, et Rasmus uude koju kaasa võtab oma pehmete mänguloomade kollektsiooni. See kogu on aga noormehele väga oluline ja ta ei kavatsegi sellest loobuda.

Rasmus räägib, et on pehmeid mänguasju kogunud lapsepõlvest saadik. Kõige erilisemad eksemplarid tema kogus ongi need, mis on pärit varajasest lapsepõlvest - üks tänaseks küll juba kulunud moega karu, kelle vanaema kinkis talle viiendaks sünnipäevaks, ja kilpkonn, mille ta ise oma taskuraha eest ostis üheksa-aastaselt. “Lisaks on loomi veel tublisti aastate jooksul kogunenud ja kui enamik inimesi annab või viskab need mingil hetkel ära, siis mina pole raatsinud seda teha ja ongi kujunenud välja selline kollektsioon,” jutustab noormees ja lisab, et eks ta muidugi mõistab, et mänguloomade kogumine pole temavanuse meesterahva jaoks just tavapärane hobi. “Imestamist selle üle on olnud ikka omajagu, kuid mina pole lasknud ennast sellest häirida. Vähemalt mitte kuni siiani.
Nüüd olen ma juba mõnda aega olnud koos Heleniga, kes ongi mul õigupoolest esimene suhe, mis on nii tõsine, et arutame kokkukolimise üle. Helen on väga tore ja rõõmus tüdruk, me saame omavahel väga hästi läbi, aga on asju, mida ta siiski ei mõista. Üks asi ongi see, mis puudutab seda kollektsiooni. Heleni meelest on mu kogu tobedavõitu ja ta arvab, et mul oleks aeg sellest loobuda. Ta ei taha midagi teada sellest, et ma selle meie ühiselt üüritavasse korterisse kaasa võiksin võtta.

Vaidlus ei vii kusagile
Tundub rumal põhjus, mille üle tülitseda, aga me tõesti ei jõua ses osas kuidagi ühele meelele. Kuna me saame endile lubada väiksemapoolset kahetoalist korterit, siis on Heleni jutt iseenesest praktilise poole pealt ju õige. Meil on vähe ruumi, peame hoolega mõtlema, mida kumbki oma vanemate juurest kaasa toob. Helen ise ongi selline väga praktilise loomuga tütarlaps, ta ei kannata mingit pudi-padi, kujukesi ega albumeid ega muud taolist, millega ei ole otseselt midagi teha. Niisiis on küllap arusaadav, et ta ei vaata eriti hea pilguga selle peale, et ma soovin endaga kaasa tuua umbes neljakümnest pehmest elukast koosneva kollektsiooni. Aga siiski. Ma ei soovi seda oma vanematekoju maha jätta, kuna minu jaoks on sellel kogul hindamatu nostalgiline väärtus. Pealegi soovivad vanemad meie praeguse maja maha müüa ja kolida ise ka korterisse, seega ei ole ka nendel tegelikult soovi minu suuremaid asju seal hoiustada. Niisiis võtaksin uude elukohta ikkagi kõik oma asjad kaasa. Kui Helenile sellest asjaolust rääkisin, soovitas ta mul aru pähe võtta ja sellisel juhul kollektsioon hoopis laiali jagada, annetada kasutatud asjade kauplustele või lasteasutustele või lihtsalt sugulaste-tuttavate lastele.

Pole lahkuminekut väärt
Olin selle pakkumise peale äärmiselt nördinud ja korra käis peast läbi, kas üldse on arukas tegu Heleniga kokku kolida. Vahest oleks hoopis toredam elada üksi, nii et keegi teine ei saa midagi su eest otsustada, käskima ega keelama ega mingeid tungivaid soovitusi jagama hakata. Samas mõtlesin seejärel kohe, et niisugune pealtnäha tühine arusaamatus ei ole ju ometi lahkuminekut väärt, kui muidu on läbisaamine igati normaalne ja hea.
Otsustasin, et jätan päris esiotsa kogu siiski vanemate juurde ning samal ajal tegelen sellega, et otsin meie tulevases korteris selle jaoks sobiva koha, kus see Heleni silma ei riiva ning ka ülearu palju ruumi enda alla ei haara. Ka ei pea see olema kuskil väga nähtavas kohas, kui Helenile tõesti ei meeldi, et see ta silme all on. Rääkisime sellest ka, ta oli pisut skeptiline, aga igatahes tundus olukord lootusrikas. Nii et loodan parimat!”