Suhted: Noormees muudkui koob ja heegeldab. Ei, see ei ole nali!

Janet (21) kohtus hiljaaegu toreda noormehe Henriga (26, nimi muudetud) ning esialgu näis, et neil kahel on palju ühist. Kui Henri rääkis, et ta armastab käsitööd teha, tundus see Janetile esialgu küll pisut ootamatu, kuid samas väga armas ja vahva hobi ühele noormehele. Mida aeg edasi, seda kummalisem asi neiule siiski näib. Nimelt näib talle, et hobi ongi Henrile kõige olulisem, tähtsam kõigest muust, ka temast.

“Kohtusime Henriga ülikoolis, tema õpib küll teisel kursusel, kuid meil on üks ühine loeng,” jutustab Janet. “Hakkasime omavahel rääkima ja ta tundus väga tore. Varsti juba vahetasime telefoninumbreid, suhtlesime Facebookis ja saime ka kokku, et jalutada ja kinno minna. Henri jättis alati väga intelligentse noormehe mulje, samas pole ta sugugi ülbe, vaid hoopiski väga sõbralik. Kui ma teda tundma õppisin, suutis ta mind ühe asjaga korralikult üllatada. Nimelt on tal noormehe kohta väga omapärane ja huvitav hobi - käsitöö. Henri tegeleb nimelt kudumise ja heegeldamisega. Ta on endale ja oma sõpradele ning pereliikmetele kudunud ja heegeldanud mütse ja salle (ta näitas ka, need on väga ilusad), lapseootel õele heegeldas beebiteki ning mänguasju on ka õelapsele heegeldanud. Henri jutustas, et tal on pidevalt mingi käsitööprojekt pooleli – sõrmed kohe sügelevat, kui ta parajasti midagi ei tee. Käsitööd oli talle kunagi õpetanud vanaema, kes tänaseks juba mitu aastat on surnud. Kuidagi jäi harjumus külge ja endale tundus ka huvitav neid asju teha – nii ta mulle on rääkinud. See kõik oleks ju lausa vaimustavalt tore, kui ta ei oleks asjaga nii pöörane. Lausa sedavõrd, et kõik muu elu peale käsitöö nagu ei pakugi talle eriti huvi...

Kusagile minna ei soovi
Asi on tõesti parajalt äärmuslik. Mitu korda on Henri öelnud, et ei saa minuga teatrisse või kinno või niisama kuskile välja tulla, sest tal on vaja mingi käsitööprojekt lõpuni teha. Ma saaks veel aru, kui ta neid kusagile müüks, et on tarvis aja peale valmis saada... Ta on aga ise enda jaoks mingid tähtajad paika pannud, mis ajaks ta ühe või teise asja soovib lõpetada, ja siis lähtubki nendest aegadest, punktipealt.
Mõelda, tal oli vanaema juubel tulemas ja siis ta heegeldas nagu hull mitu õhtut peaaegu öötundideni. Ei, mitte selleks, et vanaema kingitus valmis saada – kink oli tal ammu valmis (väga ilus kootud vest). Ta heegeldas selleks, et üks õhtu läheb “raisku”! Nimelt selles mõttes raisku, et juubel kestab hilisõhtuni ja siis ei jõua pärast kodus enam käsitööd teha. Olen hakanud mõtlema, et ehk ongi minuga koosveedetud aeg ka “raiskamine”, kalli käsitöö aja arvelt. Me kohtumegi põhimõtteliselt ainult koolis, üksnes päris tutvuse alguses saime mõned korrad mujal kokku. Paar korda olen tal käinud külas, siis minu sealoleku ajal on tal ka kogu aeg vardad näpus... Olen ennast pisut nagu üleliigsena seal tundnud, ja see tunne on kõike muud kui meeldiv.

Suured ambitsioonid
Ma tean, et Henri soovib tulevikus avada oma käsitöötoodete kauplust ja selleks harjutabki praegu võimalikult palju. Ta ütleb, et on palju tehnikaid, mida ta veel hästi ei valda ja mida ta kindlasti sooviks selgeks saada. Kõik on ju arusaadav, aga mina ei tunne, et sooviks niimoodi teisel kohal olla. Võib-olla ei ole Henri elus praegu lihtsalt õige aeg mingit suhet luua? Või siis on asi minus ja mina lihtsalt pole see õige? Võib-olla õige tüdruku pärast viskaks ta kohe vardad nurka ja seaks tolle esikohale? Kes seda teab. Olen mõelnud, et annan sellele suhtele veidi aega ja kui midagi paremaks ei muutu, siis ma ei hakka segama ja lasen noormehel häirimatult oma hobile keskenduda.”