Suhted: "Õde solvub, kui ema ei jõua tema lastekarja hoida!"

Kersti (25) on siiralt imestunud oma õe käitumise üle - nimelt on too ema peale vihane ja solvunud, sest ema lihtsalt ei jaksa alatasa kantseldada tema kolme kasvatamatut last. "Igaüks kasvatagu oma lapsed ikka ise," on Kersti veendunud. "Tore, kui hoitakse ja aidatakse, aga sellest ei saa teha kellelegi kohustust!

"Õde on minust kuus aastat vanem ja tema peres kasvab kolm last," jutustab Kersti. "Kõik on alles üsna väiksed: vanim kuuene, siis neljane ja kõige väiksem on kohe kaks saamas. Minul veel endal lapsi pole ja mingiks spetsialistiks ennast seetõttu pidada ei saa, kuid minu arvamust mööda käitub mu õde meie ema suhtes üsna nahaalselt. Nimelt eeldab ta, et ema hoiaks kõiki kolme igal nädalavahetusel, suvel ema puhkuse ajal kogunisti mitu nädalat järjest! Ema on mulle tunnistanud, et kogu see asi tegelikult üldse ei meeldi. Ta ei ole enam just esimeses nooruses, ka tervis pole maailma parimate killast, pealekauba kimbutavad teda aeg-ajalt migreenihood. Nii palju, kui mina õelapsi olen näinud, lärmavad nad alatasa metsikult, laamendavad, jooksevad ringi, lõhuvad ja määrivad asju.
Seega mitte just kõige paremini kasvatatud kamp. Õde ise sellest muidugi aru ei saa, kui mina olen vahel midagi kergelt poetanud ta laste käitumise kohta, siis ta vaid muigab ja ütleb, et kui mina ükskord endale lapsed saan, küllap ma siis hakkan mõistma, et väiksed lapsed ongi sellised. Ja et ega meie temaga ka väiksest peast just erilised inglid ei olnud. Nojah, võib-olla on tal õigus. Aga see ei muuda asjaolu, et emal oleme meie ehk omad lapsed juba ammugi suureks kasvatatud, pealegi veel üksi, sest meie isast lahutas ema juba siis, kui mina olin alles lasteaiaealine. Nüüd oleks emal igati väljateenitud aeg natuke rahu ja vaikust ning puhkust nautida. Seda ta aga ei saa, sest õde ei anna talle põhimõtteliselt hetkegi asu.

Ema ei taha tülitseda
Kindlasti küsite nüüd, mispärast ema seda kõike minule kurdab ja miks ta õega otse asju selgeks ei räägi. Oh, ta on korduvalt üritanud temaga rääkida ja seletada, et ta armastab oma lapselapsi väga, aga lihtsalt füüsiliselt ei jaksa neid nii sageli hoida. Eriti veel suvisel ajal, kui õde pressib peale, et ema nad vähemalt nädalaks enda juurde võtaks, vahel kauemakski. Selleks ajaks, kui lapselapsed külast lahkuvad, on ema kodust nagu keeristorm üle käinud ja ta ise maadleb kõrge vererõhu, peavalu ja nii mõnegi muu tervisehäirega. Ta on vahel öelnud, et oleks üks elavaloomuline laps hoida, sellega saaks ta veel hakkama, aga kolm... seda on ühe inimese kohta lihtsalt liiga palju. Kui aga õde sellest kuuleb, läheb ta närvi ja solvub.
Just nimelt siin peitubki põhjus, mispärast ema naljalt talle enam midagi öelda ei julge. Ema ei ole väga sellist "ütleja-tüüpi" inimene ning kui ta midagigi söandab mainida, saab ta õelt pika-laia nutulaulu osaliseks. Ikka sel teemal, kuidas nemad mehega kunagi ei saa kahekesi aega veeta, et paarisuhe kannatab, et tal pole mitte ainsamatki puhkehetke, et varsti ta juba kukub sedasi väsimusest kokku ja... ühesõnaga, veel sada häda. Ema siis seepeale alati leebub lõpuks ja ütleb ohates, et olgu peale. Ta on üsna kergesti mõjutatav ja manipuleeritav inimene. Minuga õel need trikid läbi ei lähe, me oleme sel teemal ikka mitu korda korralikud tülid maha pidanud, aga mis teha - ema on ikkagi see, kes peab oma otsused ise tegema.

Ise - ei eales!
Õe üks lemmiklauseid mulle on "saa ükskord ise lapsed, küll siis..." Olen seepärast palju mõelnud, et kui mul lapsed oleksid, kas ma võiksin tõepoolest käituda ise ka nii nahaalselt nagu õde? Et muudkui aga surun oma põngerjate kantseldamist peale emale, kes ometi nendega tegelikult kuidagi sammu pidada ei jaksa? Ma võin käsi südamel kinnitada, et mina niimoodi küll ei teeks. Mitte ealeski. Olgu, ma saan aru, et vahel on tõesti abi vaja, on tarvis kusagile minna või kasvõi tõesti puhatagi natuke. Aga see ei saa olla regulaarne ja pealegi veel päevade ja nädalate kaupa! Emast on tõsiselt kahju. Olen püüdnud teda veenda tugevam olema ja õde paika panema, konkreetselt "ei" ütlema, aga tundub, et ta ei saa sellega kuidagi hakkama. Tänu sellisele ema ahistamisele on minu suhted õega läinud nii teravaks, et me ei tahagi omavahel enam väga kokku puutuda. Mina ei mõista teda ega tema mind. Minu meelest peaks ta võtma lapsehoidja, kui on nii sageli hoidmist vaja, mitte lükkama oma kohustusi meie põdura ema kaela!"