Suhted: "Olen 40aastane – kas sünnitada veel või mitte?"

19.01.2020 21:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
7
Foto:

Merle (40) on kahe teismelise lapse ema. Nüüd on tal uus elukaaslane, kellel veel lapsi ei ole ning see mees sooviks väga isaks saada.

Merle on aga väga kahtleval seisukohal, kas tema eas veel sünnitamine oleks mõistlik otsus või mitte.
Merle on oma endisest abikaasast lahus juba peaaegu kümme aastat. "Mul on tütred, kes on 12 ja 15 aastat vanad ning viimased poolteist aastat on mul ka uus elukaaslane," jutustab naine. "Temal on küll ka selja taga pikem kooselu, kuid seal naine lapsi ei soovinud (oli samuti eelmisest suhtest laps juba olemas) ning nii pole tal õnnestunudki isaks saada. Seda sooviks ta aga väga, ning kuna ta on sama vana kui mina, siis meie eas niisuguse asjaga muidugi enam midagi väga mõelda ega viivitada aega ei ole, kui on niisugune soov. Mina aga olen ikkagi kõhkleval seisukohal. Iseenesest oleks laps muidugi armas ja tore, aga ma ei mäleta beebindusest enam suurt midagi peale selle, kui raske oli see toonane magamatus. Mõlemad mu lapsed olid väiksena kohutavalt kehvad magajad ja need probleemid lahenesid alles millalgi lasteaiaeas. Aastaid käisin ringi täiesti magamata, nagu mingi zombi. See on ka üks väheseid asju, mida nende titaeast üldse mäletan.
Nüüd olen ma palju vanem ja ka terviseprobleeme on aastatega tekkinud. Ma ei kujuta ette, kuidas ma raseduse ja hiljem imikuga hakkama saaksin. See tõtt-öelda hirmutab mind. Hirmutab ka see, kuidas oleks hilisem elu - näiteks kuidas tundub see, kui ma lasteaias ja koolis oleksin küllap kõige vanemate emade hulgas. Äkki hakatakse last koguni narrima ja küsitakse, kas sulle tuli vanaema järele? Võib-olla hakkaks ta mind häbenema?

Kõik otsast peale?
Veel üks pelutav asjaolu on see kõigega otsast peale alustamine. Ma olen oma kaks last juba nii suureks kasvatanud, nendega on juba ammu nii lihtne. Siis aga sõltuks keegi aastaid jälle minust. Jälle peaks hakkama otsima lapsehoidjaid, kui tahad kaasaga kusagile õhtul välja minna, peaks planeerima puhkuseid selle järgi, kui lasteaed suvel on suletud... kogu aeg käiks üks suur arvestamine ja planeerimine, praegune spontaanne ja lihtne elu oleks siis hoobilt kadunud, ja ikka pikaks ajaks. Ma ei tea, kas ma olen selleks valmis, et kõike veel kord läbi teha. Arvasin alati, et kahest lapsest on enam kui küll ja minu norm on täis. Siis aga kohtusin praeguse kaaslasega, kes oli kindel jällegi selles, et tema sooviks küll lapsi. Esialgu see kõne alla ei tulnud, kuna tema elas ja töötas meie tutvumise ajal üldse teises riigis, kuid lõpuks õnnestus tal siiski töö leida kodumaal ja nii saime ka me oma ühise elu ning tuleviku peale hakata mõtlema. Nüüd ongi seis selline, et midagi tuleb ära otsustada. Kaua mõtlemiseks aega ei ole, ma saan suve hakul juba 41. Kui peakski üritama, siis võib ju ka rasestumine oma aja võtta... kui vana ma siis lapse sündides võin olla? Hirmus hakkab, kui nii rehkendada...

Tegelikult oleks tore
Muidu aga tegelikult tahaks, kui kõik need hirmud ja kõhklused kõrvale jätta. Arvan, et oleks tore, kui majas oleks jälle väike laps, tema kilked, tema mänguasjad - nii palju rõõmu ja uut tegutsemistahet tuleks kindlasti juurde. Pealegi ma armastan oma elukaaslast ja minust oleks isekas keelata tal saada isaks. Kui ma otsustaksin, et last ei soovi, siis oleks minust õiglane loobuda ka elukaaslasest, et tal oleks võimalik saada laps kellegi teisega.
Ma kaldun sinnapoole, et me siiski vähemalt proovime. Vaatame, mis saab. Võib-olla otsustab loodus meie eest ja ma ei jäägi lapseootele. Siis pole midagi parata. Võib-olla läheb kõik korda ja meie elu pööratakse täielikult peapeale! Aga kui ei prooviks, siis jääks kardetavasti kahetsema - sest tegelikult on ju mõlemalt poolt soov ikkagi olemas."



Vaadatud 902 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
roy

see lapsi ihkav mees on pigem kahtlane, kui teist korda valib kaaslaseks lastega naise, 40 aastane mees võiks leida ka lastetu ja noorema naise, äkki tal on hoopis ema vaja

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi