Suhted: “Olen poissmees ja selleks tahan ma ka jääda!”

21.06.2020 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
12
Foto:

29aastane Raivo on ­vallaline ja lastetu mees, kes on oma poissmeheseisu sega ­äärmiselt rahul.

Ta tõdeb aga sealjuures, et mitte ainult naistel pole ühiskonna poolt surve abielluda ja lapsi saada. “Sugulastelt ja isegi omavanustelt sõpradelt kahjuks ei kuulegi muud juttu, kui et tarvis ikka naine võtta ja lapsed soetada,” muigab ta.
Raivo räägib, et peaaegu kõik tema sõbrad on viimaste aastatega pereinimesteks hakanud. “Ja kellel isegi lapsi veel ei ole, nendel on vähemalt elukaaslane ikka olemas,” ütleb ta. “Minul ei ole. On muidugi suhteid olnud, sealhulgas ka üks kooselu, mis jäi üsna lühikeseks just selle tõttu, et ma sain aru - mina pole perekonnaeluks loodud, tahan olla vaba ja arvestada vaid iseendaga. Pärast seda olen piirdunud üheöösuhetega ja kui midagi kellegagi hakkabki rohkemat arenema, olen alati kohe ausalt ära rääkinud, et minuga on lugu nii, et mina perekonda ei soovi. Enamasti on selline ausus naised eemale peletanud. On jäänud need, kellel polegi mingeid tõsisemaid plaane.
Kas ma siis ei mõtlegi vanaduse peale, et mul oleks keegi siis kõrval, mind hooldamas? Ei, kui aus olla, siis ei mõtle üldse. Mul on päris hea töö ja suudan sellest ka pisut raha kõrvale panna, eks ma vanast peast siis kolin kusagile hooldekodusse, kus mu eest hoolitsetakse. Mulle ei meeldi eriti lapsed, tunnistan seda ausalt. Sõpradel külas käies ajab nende kisa mul pea valutama. Ei kujuta üldse ette, et mõni selline mul endal kodus võiks olla! Väiksed on kisakõrid, teismelistega on jälle muud mured. Milleks kogu see stress oma ellu?

Lähedased ei mõista
Olen lugenud naistest, kes ei soovi lapsi ja kurdavad, et lähedased ei mõista seda. Et palju rõhutakse sellele: küll sa hakkad kunagi oma otsust kahetsema, aga siis on juba hilja! Muidugi ka seesama vanaduse jutt, et kes sind siis hooldab. Minu arust on tänapäeva maailm nii lahti, et lapsed võivad sul ka kuskile teise maailma otsa ära kolida ja siis ei ole neist nagunii mingit vanainimese eest hoolitsejat. Või võivad olla lihtsalt hoolimatu loomuga lapsed, võivad pätiks või narkomaaniks hakata või tont teab mis veel. Keegi ei garanteeri, et su lapsed korralikeks inimesteks kasvavad, ole sa ise nii ideaalne lapsevanem kui tahes.
Aga öelda tahtsin ma seda, et meestele avaldatakse laste ja pere kohapealt täpselt samasugust survet nagu naistele. Kui oled juba kolmkümmend ja üle selle, siis vaadatakse poissmehe peale ka ikkagi juba viltu või siis vähemalt kuidagi imelikult või kerge üleoleku või murega. Nagu juba öeldud, on mu sõprade hulgas enamuses pereinimesed. Nende poolt on see surve kohati nii ebameeldiv, et pole enam üldse tore nendega kokku saadagi. Iga kord läheb sellel naisevõtmise ja isakssaamise teemal mingi lõõpimine ja survestamine lahti.

Ema-isa käivad peale
Loomulikult on teiseks surveallikaks ema-isa ning üldse eakamad sugulased. Nii ema kui isa käivad lapselapse jutuga peale - eks ta ole, saan neist tegelikult aru, olen ise ainuke laps ja seega ainuke lootus neil vanaemaks-vanaisaks saada. Kuid see ei muuda minu tundeid ega otsust. Ma ei kavatse hakata pereisaks sellepäras, et ema ja isa seda ootavad! See pole otsus, mida teha kellegi teise soovide ja unistuste pärast. See ongi tegelikult hea näide: vanemad võivad unistada oma lapsega seoses millest tahes, lõpuks valib laps ikkagi ise oma tee. Ja see tee ei pruugi vanemale sugugi mitte meeldida ega sobida.
Nii et minu arvates oleks mõistlik keelt hammaste taga hoida, kui näiteks su sõber või sõbranna teatab, et tema ei soovi kunagi pereinimeseks hakata. Või sugulane, või kes iganes. Ei ole vaja hakata teda ümber veenma. Lõppeks on palju hullem, kui lapsed saab see inimene, kes neid üldse ei taha ja armastama ei hakkagi. Las igaüks elab oma elu nii nagu õigeks peab!”



Vaadatud 836 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
To veenva...

Ja see argument peaks olema? Kui mees tahab omale lohakat, siis on selleks olemas portaalid. Mina sinna alla ei kuulu.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi