Suhted: Pahane naine: "Mu mees on vastutustundetu loomaomanik!"
Kristina (31) mees Paul (32) tõi omal algatusel lasteaiaealisele tütrele kassi, kuigi naine sellest kuuldagi ei tahtnud. Peagi ei viitsinud ei mees ega laps enam loomaga tegeleda ja Paul pakkus välja, et kass tuleks ära anda. "Niimoodi lihtsalt ei tehta," on Kristiina väga nördinud ja vihane. "Täiesti vastutustundetu loomaomanik!"
Kristiina ja Paul on elanud koos seitse ja pool aastat, nende peres kasvab peagi viieseks saav tüdrukutirts. "Eks muidugi oli tütar see, kes kassijutuga esimesena lagedale tuli, aga kui mina sain kohe aru, et see pole just maailma parim idee, siis Paul kohe nagu süttis sellest ideest ja hakkas rääkima, et muidugi võtame - see oleks ju nii äge," meenutab naine. "Paul rääkis, et temal oli väiksena samuti kass ja tal on temast ainult parimad mälestused. Tema tahab, et ka meie lapsel oleks oma lemmikloom, keda täiskasvanunagi rõõmuga meenutada. Iseenesest ju tore jutt ja tõepoolest olen ka mina kuulnud, et lemmikloom arendab last mitmekülgselt, aitab kasvatada empaatiat jne. Ega mul iseenesest loomade vastu midagi ei ole, vastupidi, nad meeldivad mulle, aga... meie elutempo on paraku väga kiire.
Minul on vahetustega pikad tööpäevad, Paul ise peab sageli komandeeringutes viibima, meil on olemas ka lapsehoidja, kelle teenust regulaarselt kasutame. Samuti oleme me väga sageli reisiv pere. Kellel oleks aega kassiga tegeleda? Kuhu ta reiside ajaks jätaksime? Siis oleks iga kord vaja hakata "hoidjat" organiseerima... Samuti on meie tütar väga püsimatu loomuga, tema tujud vahelduvad kiirelt, üheski huviringis ei viitsi ta üle paari kuu käia kui sedagi. Uutest mänguasjadest tüdineb mõne päevaga. Kass aga ei ole mänguasi, vaid elusolend. Temale on vaja aega ja armastust, tema eest on iga päev vaja hoolitseda. Seda kõike ma oma mehele ja lapsele rääkisin ning lootsin, et võetakse aru pähe. Kahjuks ei võetud.
Jõuluvana tõi kassipoja
Jõuludeks oli meil Pauli töökoha kaudu jõuluvana tellitud, ja kujutate nüüd ette minu üllatust ning pahameelt, kui ta tuli, kassipoeg kaenlas! Minuga polnud Paul mitte sõnakestki sellest rääkinud, et tal nii konkreetne plaan on. Ma ei oleks sellega nõus olnud! Eks ta muidugi sellega arvestaski ning seadis mu lihtsalt valiku ette... ju sai aru, et ma ei saa kassi tagasi saata, kui jõuluvana ta rõõmust säravale lapsele sülle annab. Muidugi ei saanud. Kass jäi meile, ehkki olime Pauliga pärast seda hulk aega riius. Niimoodi ei võeta looma, kui ei ole omavahel läbi räägitud! No heakene küll, lõpuks siis leppisin selle kassi olemasoluga. Midagi ju enam teha ei olnud nagunii, ja pealegi paistis laps olevat tõesti kassikesse kiindunud.
Paraku läks kõik täpipealt nii, nagu ma olin kartnud ja ka juba ette ennustanud. Tütar tüdines kassist esimesena, nii umbes kahe nädala möödudes. Ei viitsinud kassile süüa panna, kui ma seda palusin, ammugi ei aidanud liivakasti puhastada (selle juures tegi ta nägusid algusest peale). Sai pahaseks, kui ta tahtis oma toas midagi teha ja kassipoeg tuli ligi, tahtis temaga mängida ja pätsas näiteks käpaga tüdrukut või tema mänguasju. Selge, no minu meelest pidi jääma siis Pauli kohustuseks kassi eest hoolt kanda - tema ta ju tõi!
Peaks ära andma?
Ääretu oli mu hämmastus ja pahameel, kui tuli välja, et ka Paul ei viitsi enam kassiga tegeleda! Üha pikema näoga, vastumeelsemalt ja suurema keelitamise järel koristas ta tema järelt, pani talle süüa ja mängis temaga. Rõhutasin, et mina ütlesin algusest peale ei, omast arust piisavalt selgelt ja kindlalt. Umbes kuu aega tagasi siis tunnistas Paul lõpuks, et jah, mul oli õigus ja oli ikkagi viga kass tuua, ei ole kellelgi aega ega energiat temaga tegeleda. Et tema ei kujutanud ette ega mäletanud enam, missugune töö on lemmiklooma eest hoolitsemine. Küsisin, mis nüüd siis saab: kas ta arvab, et saab kõik kohustused lihtsalt sujuvalt minu õlgadele veeretada? Paul arvas, et kass tuleks ära anda. Ma olin vihast lausa lõhki minemas: kuidas saab üks täiskasvanud inimene nii vastutustundetu olla? Kas ta arvab, et loom on mänguasi - kui tahan, mängin, kui ei taha, annan ära? Paul arvas siis arglikult, et kassikesel oleks kusagil teises ja vastutustundlikumas perekonnas lihtsalt parem elu.
Nojah, võib-olla tõesti. Tänaseks elabki kass ühe vanema naisterahva juures, kes teda tõesti väga hoiab ja hellitab. Kuid minu jaoks on ikkagi kohutavalt nõme, et täiskasvanud inimene ei anna endale üldse aru, mida ta teeb! Ja kui palju ma sellest teda ette hoiatasin... no ei kuulatud. Armsad inimesed, ärge võtke omale lemmikloomi lihtsalt mingi tuju ajel või et laps nii kangesti tahtis - vähemalt mitte juhul, kui see tahtja on alles lasteaiaealine ja hirmus tuisupea, väike püsimatu "tuulelipp”. Kui laps on juba suurem ja aastaid looma igatsenud, siis ma usun, et on asi teine."