Suhted: Remont kodurahu hinnaga

Aivo (36) on abielus ja kolme lapse isa, samuti vastne majaomanik. Mees püüab maja elamiskõlbulikuks saada ja käib iga päev ehitamas-remontimas.

Seesugune korraldus on toonud aga pereellu kohutavad pinged, sest kaasa Kai (34) on sunnitud kolme väikese lapsega üksi hakkama saama. "Sellist olukorda ei soovi küll kellelegi," ohkab Aivo.
Aivo ja Kai plaanisid majaostu juba ammu, lõplik otsus tehti aga siis, kui sai teatavaks, et perre sünnib kolmas laps. "Korteris oleks kole kitsaks läinud," nentis Aivo. "Hakkasime siis ringi vaatama ja peagi leidsime just meile sobiva majakese - mõistliku hinna ja suurusega. Teab mis heas korras ta polnud, aga tööd pole ma kunagi peljanud ja nii me siis naiivselt mõtlesime, et mis see siis ära ei ole - hakkan aga tasapisi kõpitsema ja küll kõik tehtud saab.
Tänaseks on siis seis selline, et noorim laps on sündinud ja hetkel neli kuud vana, suuremad on kolmene ja viiene. Nemad on suvel muidugi mõlemad lasteaiast kodus, ja Kai siis kantseldab kolme väikelast.
Kõige pisem on väga rahutu laps ja magab halvasti, suuremad aga niisugused, et kraaklevad omavahel alatasa ja armastavad ema küljes rippuda, tahavad hästi palju tähelepanu ja tegelemist. Kai on ära hullumas, sest ülimalt keeruline on klapitada kõigi kolme uneaegu - suuremad magavad ka veel lõunaund, aga paraku eri aegadel -, ja kogu muud majandamist. Ja mina ei saa abiks olla praktiliselt üldse, sest pean igal õhtul käima majas ehitamas ja remontimas, väga palju on teha ja kolimisega ei saa kaua viivitada. Korterile on huviline juba olemas ning suve lõpuks peame olema juba uues majapidamises. Et maja elamiskõlbulikuks teha, pean seega rassima iga päev, ja mitte vähe.

Terve puhkus läks ­ehitamisele
Suvel sain muidugi puhkust ka võtta, aga seegi läks praktiliselt täies mahus majaehituse peale ära, lastega sai korra loomaaias ja Vembu-Tembumaal käia, ja oligi kõik. Igal hommikul läksin varakult majja ära ja saabusin rampväsinuna õhtul, just nagu töölgi käies. Tööajal on tavaks nii, et puhkan kodus paar tunnikest, aitan veidi Kaid ja lähen siis mõneks tunniks tegutsema. Lapsed on pettunud, et mind üldse kodus pole, Kai ütleb, et pole normaalne niimoodi rabada, aga no mida siis teha? On ju vaja saada see maja õigeks ajaks selliseks, et oleks võimalik sinna sisse kolida. Meil pole selliseid vahendeid, et kõigi tööde jaoks remondi- või ehitusmehi palgata, ikka omade jõududega tuleb suuremalt jaolt hakkama saada ja ega ma tööd tegelikult pelga - olen kunagi mitu aastat ehitusel töötanud.
Kuid praegu on kõige hullem see, et seda tuleb teha pere kõrvalt. Tunnistan ausalt, et kui oleksin teadnud, kui pingeliseks olukord läheb, siis oleksime majaostuga veel mitu head aastat viivitanud! Kuna me mõlemad Kaiga oleme sedavõrd väsinud ja kurnatud, tema pealekauba veel surmani tüdinud ja hullumise äärel kolme lapse üksinda kantseldamisest, siis on ka meie omavahelised suhted muutunud üpriski kehvaks ja pingeliseks. Alatasa nähvame midagi teineteisele jne. Vahel tekib küsimus, et milleks ometi kogu see pingutus, kui sellega vaid sääraseid probleeme endile tekitame.

Abiväge pole eriti võtta
Jah, vahepeal saavad Kai vanemad aidata lastehoidmisel (minu omad elavad väga kaugel). Kuid nemadki käivad mõlemad suure osa suvest tööl ja on veel üsna noored inimesed, kellel on ka piisavalt palju oma käimisi-tegemisi. Seega erilist suuremat abi kuskilt oodata ei ole. Kallid inimesed, kes te olete samas olukorras nagu meie ja plaanite kamba nii väikeste laste kõrvalt maja osta: ärge tehke! Soovitan soojalt oodata, kuni lapsed on veidike suuremad ja nendega juba lihtsam. Või siis organiseerida enesele korralikult abilisi. See praegune olukord on selline hullumaja, mida on raske ette kujutada. Tahaks ainult loota, et tulemus on seda lõppude lõpuks seda kõike väärt."