Suhted: "Rinnapiima propageerijad ajasid mu õe enesetapu äärele!"

Marleenil (28) ei ole veel lapsi ning vaatamata sellele, et ta põngerjaid väga armastab, pole ta sugugi kindel, kas soovib ise emaks saada. Noorema õe hiljutine lapsesaamiskogemus mõjus talle lihtsalt sedavõrd traumeerivalt.

Marleeni õe Meribeli (26, nimi muudetud) laps on tänaseks peaaegu aastane ning Meribeli elu sujub kenasti. Kuid ta pole unustanud oma lapse esimesi ülikeerulisi elukuid ja rohkem lapsi saada ei soovi. "Kuna olen õega väga lähedane, siis olen kõigega hästi kursis ja see on ka mind tohutult palju mõjutanud," kinnitab Marleen. "Ennekõike poleks ma uskunud, et inimesed võivad nii õelad olla värske ema vastu... See panigi mõtlema, kas meie ühiskond siis ongi selline ja kui on, siis milleks siis lapsi sünnitada? Aga kõigest järgemööda.
Meribeli rasedus ei olnud kergete killast ja laps sündis keisrilõikega, kuna südametööga oli probleeme ja kardeti hapnikupuudust. Õde oli üsna löödud, kuna oli lootnud ikka loomulikul viisil sünnitada ja nüüd siis selline lugu, pealegi oli ta väga mures lapse tervise pärast.
Õnneks oli poisiga kõik hästi. Tõsisemad probleemid algasid tal aga imetamisega. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda, esialgu kaotas laps kaalust ka lubatust oluliselt rohkem ja neid ei tahetud haiglast välja lasta. Käis seal õe juures tema rindu torkimas ja pigistamas siis igasuguseid asjapulki, ämmaemandaid, nõustajaid ja ma ei tea, keda kõike. Mäletan, et käisin teda haiglas vaatamas ja nägin, kui löödud ta oli, et ei suuda oma last toita. Pisarad voolasid, kuskil polnud seda rõõmu, mida ikka räägitakse vastsetel emadel olevat. Olin väga jahmunud.

Asi läks vaid hullemaks
Kui asi juba päris kriitiliseks läks, lubati Meribelil pojale lõpuks natukene süstlast lisatoitu anda. Tänu sellele hakkas ta kohe kosuma ja lõpuks said nad ikka koju ka. Kuid trall imetamisega jätkus ja läks aina hullemaks. Vaatamata kõigile õpetustele ei olnud õel ikkagi piisavalt piima ja laps ainult röökis tal ööd ja päevad läbi. Mingi imetamisnõustaja käis tal lausa iga päev kodus alguses. See ei lubanud mingil juhul lisapiima anda, et muidu ongi imetamisega kõik. Ja et kõik naised on võimelised imetama, muu polnud tema sõnul üldse võimalik. Meribel uskus teda, pingutas mis hirmus, elaski ainult nii, et laps rinna otsas, aga too ikka aina röökis ja röökis. Mäletan sellest ajast, et õde oli nagu mingi vaim, nagu iseenda vari. Ma ei tundnud teda ära, ta oli sellises masenduses toimuvast. Meribel rääkis, et tema mees olevat korduvalt soovitanud ikkagi piimasegu katsetada, aga tema ei suutnud. Sest nõustaja ju ütles, et kõik emad saavad hakkama! Et see piimasegu pole mitte mingi õige toit lapsele! Ühel päeval muutus laps loiuks. Meribel kutsus kiirabi ja beebil tuvastati tõsine vedelikupuudus. Nad olid jälle haiglas tagasi ning seisund oli juba päris ohtlik... Nüüd nägi ka õde ise, et muud valikut enam ei ole - kui ta lisa ei anna, võib laps lihtsalt ära surra.

Kohutav kriitika siin ja seal
Nuttes andis õde siis lapsele ikkagi pudelist piima ja püüdis rinda lisaks anda, kuid sellega ei saanudki midagi toimima. Poisike jäi pudelilapseks. Meribel püüdis sellega kuidagi leppida, kuid see oli kohutavalt raske, sest igal sammul leidus kritiseerijaid ja õiendajaid! Perearst uuris, mida laps sööb ning vastust kuuldes hakkas kohemaid pidama loengut rinnapiima kasulikkusest. Oleks siis ära kuulanud, millistel asjaoludel laps piimasegu saab ja mida see vaene ema läbi on pidanud elama... Siis käis tal sõbranna külas, kes ka ei olnud selle looga kursis ning lutipudelit nähes teatas kohe, et see tuleks prügikasti visata, sest see keerab imetamise tuksi ja et igasuguse lisa andmine on ikka väga libe tee jne. Siis oli too opakas muidugi ära kohkunud, kui Meribel nutma puhkes... Noh, ja ükskord oli tal tarvis avalikus kohas lapsele pudelit anda. Olime tol päeval koos ja kuulsime mõlemad, kuidas eemal üks keskealine naine oma mehele põlglikult ütles, et tänapäeval ikka naised ei viitsi üldse imetada, vaja ringi tilberdada ja eks siis on ikka mugavam titele pudel suhu lükata. Ma olen pärast sada korda mõelnud, et oleksin pidanud minema ja kogu oma arvamuse talle näkku karjuma, aga tol momendil olin nii jahmunud, et ei suutnud midagi teha. Ja siis olid nad juba läinud. Merilin paraku kuulis seda ka. Ta hakkas nutma, korjas oma asjad kokku ja kiirustas koos beebiga minema. Üritasin teda takistada ja lohutada, aga ta ei kuulanud üldse. Hiljem alles õhtul sain ta telefonitsi kätte. Siis pihtis õde mulle, et tunneb ennast täielikult läbikukkunud emana. Et ta on mõelnud lausa, et ei tahagi enam elada, sest on juba praegu näha, et normaalne ema olla ta ei oska ja kõik läheb vaid allamäge.

Saatusekaaslaste lood lohutasid
Sõitsin kohe tema juurde ning tema mehega koos siis lohutasime Meribeli. Ma otsisin internetist välja kümnete kaupa selliste naiste lugusid, kes on olnud samas olukorras nagu tema ja pole saanud imetada. Ma otsisin teaduslikke uuringuid, mille järgi pole rinnapiima ja kunstpiima saanud laste tervisel mingit vahet. Pärast selle kõige lugemist hakkas õde alles rahunema.
Ma lihtsalt ei saa aru, miks inimesed nii õelad on? Miks kritiseeritakse kohe, teadmata asjaolusid? Igalt poolt vaatab vastu see rinnapiima propaganda - jah, see on lapsele kindlasti kasulik, aga igal emal ei ole võimalik seda anda ja mida nemad siis tundma peavad? Ausõna, kui see asi meie ühiskonnas nii metsikult hull on, et noori emasid piima puudumise tõttu lausa enesetapu äärele aetakse, siis mina siia riiki lapsi sünnitada küll ei soovi!"