Suhted: "Soovin, et mu naine poleks tööle läinudki!"

Robert (31) ja tema naine Elina (30) on 2,5-aastase pisitütre vanemad.

Sellest sügisest hakkas väike tüdruk lasteaias käima ning Elina suundus tagasi tööle. Robert tunneb aga nüüd, et kogu kodune elu on järsku tema kaela jäänud ja tunnistab, et on sellega väga jännis. "Elu oli palju lihtsam, kui naine kodus oli,"ohkab ta.
Roberti sõnul igatses Elina juba ammu tööle tagasi ning tegelikult kaaluti seda varianti juba aasta tagasi. "Kuid siis jõudsime mõlemad üsna kohe arusaamisele, et tütar on ikkagi veel natuke liiga väike ja pole lasteaiaks valmis," nendib mees. "Otsustasime, et saame selle aastakese ikka veel kuidagi hakkama. Ja hakkama me saimegi, Elina oli suutnud oma vanemahüvitisest natuke ka kõrvale panna... Nii see aasta mööda läkski. Tüdruk võeti lasteaeda vastu ja Elina hakkas tööl käima.
Asjad said sätitud niimoodi, et harjutamise perioodil oli Elina veel kodus, aga kui nüüd septembrist õige lasteaiaelu pihta hakkas, läks tema juba tööle. Viib lapse hommikul lasteaeda ja mina lähen talle järele. Kuna minu tööpäev algab ja lõpeb tema omast tunduvalt varem, siis muidugi toon ma lapse kohe neljast koju, et ta ei peaks rühmas väga pikalt olema.
Võiks ju mõelda, et hea korraldus ja et kõik toimib sedamoodi, eriti kuna laps ise ka lasteaiaga hästi on leppinud, aga... Hoopis mina olen see, kes ei suuda uue eluga kuidagi harjuda. Ma pean töölt koju tulles otsekohe lasteaeda kiirustama, kui jõuab, käin enne seda veel poes, kui ei jõua, lähen poodi koos lapsega. Jõuame lõpuks koju, siis ma pean hakkama midagi õhtuks süüa tegema, sest tüdrukul on kõht tühi ja Elina jõuab alles kolme tunni pärast. Seepärast on igaõhtune söögitegemine ka minu hooleks jäänud. Nii, söök saab valmis, siis tahab tütar minuga joonistada või plastiliinist voolida või peitust mängida. Me teeme seda. Harilikult ei jõua ma mitte minutikski maha istuda ega hinge tõmmata enne seda, kui Elina tuleb.

Nagu pigistatud sidrun
Ma tean, ma tean - nüüd öeldakse, et emad teevad kõiki neid asju kogu aeg ja misasja ma virisen. Küsimus ongi ilmselt selles, et see tuli minu jaoks nii järsku ja ootamatult. Kui varasemalt sain ma koju tulles esmalt pisut puhata ja siis mängisin lapsega, siis nüüd olgu olla kohe ja korraga.
Tunnen, et olen nagu mingi tühjaks pigistatud sidrun! Vahel on mul söök panni peal praadimas ja juba kõrbema minemas, kui samal ajal on tarvis tüdrukut poti peale aidata või on ta kukkunud ja tarvis lohutada. Teinekord heliseb jälle telefon just siis, kui on sada asja pooleli. Samal ajal kui söögiga tegelen, jõuab laps terve elamise pahupidi keerata ja uskumatuid pahandusi välja mõelda, ehkki selle kõige keskel ma ju üritan tal samal ajal silma peal ka ikka hoida.
Selleks ajaks kui Elina on koju jõudnud, lõhub mul pea tavaliselt valutada ja tunne on selline, et olen kokku kukkumas. Ei tea, kas siis tõesti nii nõrk ja vilets mees...? Igatahes, nii see on. Müts maha Elina ja üldse naiste ees, eriti veel nende, kes oma lapsi üksi kasvatavad. Minu jaoks on sellised naised igatahes kangelased. Tunnistan küll häbiga, ent ausalt, et minule meeldis kordades rohkem see, kui Elina oli kodus ja hoolitses selle majapidamise-poole eest rohkem ise. No ei ole minus seda koduperemehe tüüpi, ehkki süüa teen ül­diselt heameelega ja ega mul lapsega tegelemise vastu pole kunagi midagi olnud. Lihtsalt, kohe töölt tulles on kõiki neid kohustusi nagu kole palju.

Pidev väsimus on peal
Õhtuks olen nii väsinud, et kukun voodisse nagu nott ja jään korrapealt magama, ehkki varasemalt oli mul vahel uinumisega raskusi. Hommikul vara on ärgata raske ja mõtlen tihtipeale väsinult, et hakkab see päev jälle otsast peale. Nädalavahetused on kui hingeõnnistus, sest siis on Elina kodus ja aitab lapsega tegelemisel.
Tunnen vahel täitsa kadedust nende meeste suhtes, kelle nai­sed ongi kodused. Mis nii viga elada, tuled koju ja saad puhata! Minul algab kodus otsekui järgmine tööpäev... Töötavate naiste abikaasad, kuidas te küll toime tulete?"