Suhted: Spordihull isa sunnib lapsi trenni tegema

Mai (36) on viimasel ajal abikaasaga palju tülitsenud. Nimelt on mees hakanud tõsiselt sporti harrastama ning nõuab sama ka pere lastelt – 8aastaselt tütrelt ning 6aastaselt pojalt. Mai arvates on aga koormus laste jaoks liiga suur ning lapsed peaksid saama suveajal vahel ka lihtsalt olla ja puhata.

Mai tunnistab, et mees on viimasel ajal otsekui peast ära. “Ta on vahelduva eduga ikka aeg-ajalt spordiga tegelenud, kuid umbes veebruarist saadik käib ta igal õhtul jooksmas, lisaks teeb iga päev kätekõverdusi ja kõhulihaseid, sõidab rattaga, nüüd muidugi soojade ilmadega on lisanud ka ujumine,” jutustab naine. “See kõik on muidugi äärmiselt kasulik tervisele ja tundub, nagu ei tohiks siin olla minul midagi viriseda. Kuid asja teeb keeruliseks see, et mees surub seda sportimist peale ka meie väikestele lastele. Meil on äsja esimese klassi lõpetanud tütar ning lasteaiaealine poeg.
Ta on nüüd kaasanud lapsed rattasõitu ja jooksmisesse, õpetab ja juhendab neid ise. Muidugi on ka see väga tore, et lapsed tegelevad spordiga ja et neil selles tegelikult ka päris hästi läheb. Kuid probleem on selles, et minu meelest on seda koormust laste jaoks liiga palju. Nad teevad trenni iga päev! Minul on praegu puhkus, aga ma pean kogu aeg arvestama isa ja laste trennitegemistega. Kui ma näiteks sõidan lastega linna, et viia nad jäätisekohvikusse ja parki jalutama, siis pean ma jõudma tagasi aegsasti, et nad saaksid veel isaga minna tervise­radadele trenni tegema või rattaga sõitma. Kui jääme käimisega hilja peale ja laste uneaeg tikub peale ja lapsed ise on väsinud – siis olen mina mehe arvates paha, et nende plaane rikun. Et kuidas ma ei arvesta, lapsed ju tahavad minna ja teha ja miks ma nende indu maha võtan. No vabandage väga, elus on muud ka kui ainult trenn! Eriti veel suvel, kus lapsed võiks saada ka lihtsalt puhata ja õues olla ja mängida.

Sundides tekib trots
Ühest küljest jah, lastele meeldib isaga sporti teha. Eks sealt abikaasas see õhin ongi tekkinud: et kui meeldib, siis harjutamegi ja teemegi ja ikka veel ja veel... Ta ei anna endale aru, et tegemist on siiski väikelastega ja üle nagu ei tasuks pingutada. Nii võib just vastupidiseid tulemusi saavutada ja lastes hoopiski trotsi tekitada. Ise ta ju ka ütleb, et ega eesmärk ei ole lastest tippsportlasi kasvatada, vaid et nad lihtsalt harjuksid sporti tegema ja ennast heameelega liigutaksid. Kahjuks ei käi mehe jutt tema käitumisega kokku.
Mina püüan lähtuda ikkagi lastest ja sellest, mida nemad soovivad. Kui nad tahaksid niisama laiselda ja raamatuid vaadata ja sõpradega õues olla, siis on see ju tore, milleks siis on suvevaheajad? Sõpradega õues möllamine läheb minu arvates samuti liikumise alla. Mees seda arvamust aga ei jaga. Nagu ka mitte seda, et minu igapäevased pikad jalutuskäigud on samuti sport ja enese liigutamine. Tema arvates ei tea mina spordist suurt midagi ja peaksin ka rohkem endaga tegelema, seda enam, et mul on ka mõned ülekilod. Kuid minu meelest on sellest päris küllalt, et teen igapäevaselt tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu, lisaks liigun lastega ja koeraga. Mina ei taha, et mu elu tiirleks nõnda spordi ümber nagu abikaasal.

Ehk läheb see hullus üle
Loodan südamest, et aja jooksul läheb mehel see hullus üle ja ta hakkab sportimist, eriti laste spordiga tegelemist, veidi vabamalt võtma. Praegu olen ma igatahes juba natukene mures, just ennekõike laste heaolu ja tervise pärast. Nii intensiivse treenimise juures võivad kergesti tulla ka igasugused vigastused. Ma ei räägigi vaimsest tervisest ja stressist, mis ei jää kindlasti tulemata, kui lastel üldse rahus olla ja mängida ei lasta, vaid ühelt spordirajalt teisele veetakse. Praegugi on näha, et lapsed on õhtuti väga virilad ja väsinud, koormus on neile selgesti liiga suur. Kui aga mina sellele tähelepanu juhin, siis väidab mees, et olen kõigest valesti aru saanud, lapsed ju tahavad trenni teha. Ja kas ma siis tahaksin, et nad vaid kodus nutiseadmetes istuksid? Loomulikult ma seda ei taha, kuid praegu toimuv on teine äärmus!”