Suhted: Täiskasvanud lapsel pole oma elu
54aastane Sirje on mures oma tütre pärast. Tütar on juba kolmekümnele lähenev naine, kellel pole peale töö mingit isiklikku elu, ei noormeest ega häid sõbrannasid ning kogu vaba aja sooviks ta veeta ema seltsis.
“Muidugi on tore olla oma täiskasvanud lapsega nii lähedastes suhetes, kuid see asi tundub pisut äärmuslik,” ohkab Sirje. “Mind paneb muretsema, et ta ei suhtle õieti kellegagi peale minu.”
Sirje jutustab, et on tütart tolle sünnist saadik üksinda kasvatanud ning nad on omavahel alati väga lähedased olnud. “Paar korda on minu elus ette tulnud ka meessuhteid, kuid kahjuks ei ole need püsima jäänud,” ütleb ta, lisades et nad on tütrega ikka kahekesi hakkama saanud. “Kooliajal, just eriti teismeliseeas, olid tal ikka ka mõned sõbrannad, kellega ta suhtles, kuid mida aeg edasi, seda rohkem on ta justkui endasse tõmbunud ja nüüd ei käi ta läbi põhimõtteliselt mitte kellegagi peale minu. Nii on ta ise tunnistanud ka. Mu tütar käib tööl, kuid töö on selline pigem üksildasemat laadi, ja sõpru-sõbrannasid tal ei ole, vähemalt mitte niisuguseid, kellega ta sagedasti suhtleks. Me käime tütrega väga sageli teineteisel külas, helistame igapäevaselt, külastame teatreid, kino, kontserte. Mul on muidugi hea meel, et oma täiskasvanud tütrega nii hästi läbi saan, kuid samas teeb see asi mind ka üsna murelikuks. Ega ma ütle, et ta tingimata kohe mehele peaks minema, ei, selline hull ema ma ei ole – kui ta eelistab olla vallaline, siis olgu, ta on ju veel piisavalt noor ja lapsesaamisega kannatab ka ikka mõned aastad veel oodata. Kuid see, et ta üldse noormeestega suhtlemise vastu huvi ei tunne ja et tal isegi pole omaealisi sõbrannasid, kellega lobiseda ja aega veeta – vaat see teeb juba mõtlikuks. Et peagi 30 aastaseks saaval naisel ongi ainult ema, kellega suhelda.
Solvub, kui jutuks võtta
Asi on keeruline, sest tütar ise ei soovi sel teemal sugugi rääkida ning ta võib kergesti solvuda, kui püüan kuidagi taktitundeliselt tema sõprade-sõbrannade kohta küsida või soovitan mõni töökaaslane vahel endaga kuskile kaasa kutsuda. Siis nähvab ta, et ärme siis käi kuskil koos, kui ei kõlba ja mu arvates imelik on. Ma siis alati rahustan, et ega ma seda ei mõelnud, muidugi ei ole imelik, ma lihtsalt tahaksin, et tal oleks ka oma suhtlusringkond. Minule näiteks on olulised omavanused sõbrannad ja neid on mul elu jooksul kogunenud õige mitmeid.
Tütar on rahulikumatel hetkedel ise rääkinud nii palju, et tema ei tunne vajadust ega puudust inimestest enda ümber. Et tema on selline väga privaatsust armastav inimene, kes veedabki meeleldi aega omapead ja oma koera seltsis. Suur loomaarmastaja on ta tõesti lapsest peale olnud. Kuid kas sedaviisi erakuna või ainult ema seltsis saab ikka terve elu ära elada? Ma mõtlen, et kas tal kusagil sisimas tõesti ei ole soovi näiteks kasvõi tulevikuski, mõne aasta pärast, endale peret luua? Kui ta kuskil ilma minuta ei käi ja kellegagi suhelda ei soovi, siis ei saagi ju tema teele kedagi sattuda!
Vist jäämegi kahekesi
Mina enda puhul ei kujutaks enam ette kooselu kellegagi, olen harjunud ainult iseendaga arvestama ning kui just mingit printsi kusagilt taevast alla ei saja, siis mulle täiesti sobib ka see mõte, et jäängi vallaliseks. Tundub, et tütar mõtleb samamoodi ja ma ise kahtlustan, et me sedasi kahekesi jäämegi. Ei no ega elul sel moel midagi viga ei ole, lihtsalt... tütar on ikkagi nii noor inimene alles, tore ju ikka oleks, kui ta kellegi enda kõrvale leiaks. Vahel ikka pean plaane, kuidas panna teda rohkem suhtlema, rohkem endaealisi oma kõrval märkama... aga siiani pole see igatahes kuidagi korda läinud. Vähemasti oleme teineteisel olemas!”