Suhted: Täiskasvanud tütar ei õpi ega tööta ning elab ema kulul

14.05.2017 18:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
5
Foto:

Siiri (45) ei tea, mida peale hakata oma 21-aastase tütrega. Neiu ei õpi ega tööta ega tegele praktiliselt millegagi.

Siiri tunnistab, et tal on raske oma täiskasvanud last ülal pidada, kuid too ei näita üles mingit soovi endale tööd otsida. "Ta ise väidab, et ei oska midagi ega julge kuskile end pakkuda, et siis teeb ta end vaid lolliks," ohkab Siiri.
Siiri on oma tütart aastaid üksinda kasvatanud, tütre isast läks ta lahku juba rohkem kui kümme aastat tagasi. "Eksmees maksis tütrele ilusti elatist, kuid seda vaid nii kaua, kuni ta keskkooli lõpetas," märgib Siiri.
"Pärast seda pole ta enam maksnud sentigi, väites, et täiskasvanud inimene, kes pealegi kusagil edasi ei õpi, peaks suutma ise tööl käia ja endale elatist teenida. Ühest küljest ju õige jutt, aga... Mu tütar, nimetagem teda siin loos Leenaks, on äärmiselt arglik ja endassetõmbunud neiu.
Ta on juba päris väiksest peale selline olnud, et kellegagi ta naljalt seltsida ei taha ning isegi kodus minuga ei armasta ta väga mingeid pikki jutte ajada. Ta kohe ongi selline omaette olija, parima meelega on ta oma toas ja kas siis loeb midagi või istub internetis nagu tänapäeval noored ikka.
Koolis sai ta üldiselt väga hästi hakkama, lõputunnistusel olid ainult neljad-viied. Olen temalt kogu aeg küsinud, et kas sa tõesti midagi edasi õppida ei taha, kas sul pole siis mingeid unistusi, kelleks saada - aga Leena vaid kehitab õlgu ja ütleb, et tema ei tea.
Et ta ei suuda ennast ette kujutada üheski ametis. Kui küsin, et taevake, aga mida sa siis oma eluga üldse peale tahad hakata - siis ta kehitab jälle õlgu. Ja sinnapaika see jutt siis jääbki. Leena ei tea ega paista nagu väga tahtvatki selgusele jõuda. Ta tahab lihtsalt omaette olla, et teda rahule jäetaks.

Raske ülal pidada
Minu majanduslik olukord on kesisevõitu. Palk pole suurem asi ning ma tunnistan ausalt, et täiskasvanud inimest täielikul määral ülal pidada on ikka päris raske. Oleks siis, et tegemist oleks tudengiga, kes ehk vähemalt suvelgi väikese omapoolse rahalise panusega abistaks... Kuid ei, Leena pole oma elus ühtegi päeva mingit tööd teinud. Ta ei saa, ta ei oska, ta ei taha. Kuna tegemist on ikkagi oma lapsega, siis selge on see, et ega teda ju kuskile vägisi ära ajada ei saa. Tüdrukul ei ole ju mingeid vahendeid enda elatamiseks ning pealegi mulle tundub, et tegu ei ole mitte laiskuse ja minu ärakasutamisega, vaid Leenal tõesti ongi sedavõrd madal enesehinnang, et ta endasse ja oma hakkamasaamisesse absoluutselt ei usu.
Olen püüdnud jõuda asja tuumani ja uurida, mispärast ta endast nii negatiivsel arvamisel on. Olen püüdnud teda igati julgustada, toetada, eneseusku süstida... aga Leena ainult sulgub alati endasse, kui ma temaga katset teen kuidagi mingi tõsisema jutu peale saada. Ta ütleb, et kõik on korras, aga ma ju näen, et ei ole! Sest mis elu see siis niisugune on ühe noore inimese jaoks - ei õpi, ei tööta, ei tee mitte midagi! Ja eksmees ei aita muuga kui et käsib lapse põhimõtteliselt üle ukse visata. Tema arvab, et olen tüdruku lihtsalt ära hellitanud. See pole aga kindlasti mitte tõsi - mis hellitamisest siin juttu saab olla, kui laps ei taha õieti suheldagi?

Psühholoogist keeldub
Ma olen tõsiselt kaalunud, et peaks Leenaga mõne psühholoogi jutule pöörduma. Tänapäeval on palju neid igasuguseid aspergereid ja muude häiretega lapsi ning noori, ma ei imestaks oma neiu olemuse põhjal sugugi, kui ka tema jaoks oleks olemas mingi ametlik diagnoos. Kahjuks keeldub Leena otsustavalt igasugusest psühholoogi ning ammugi psühhiaatri juurde minemisest. Tema sõnul on temaga kõik korras, ta vajavat lihtsalt aega, et jõuda selgusele, kuidas ja mida edasi teha. Ometi ei paista seda selgust kusagilt tulevat ning ta ju ise ka ütleb, et ei suuda end üheski ametis ette kujutada. Mida säärase mittemidagitegijaga ometi peale hakata? Minu mõistus igatahes on otsakorral."



Vaadatud 1481 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kohtlane kroonik

Depressioon on tõsine haigus! Igasugust laiskust ja tahtejõuetust ei tasu selle kaela ajada, muidu on iga teine meil varsti depressioonis. Huvitav, millest tütarlaps elab, kas tal taskuraha polegi tarvis? Kui emme enam ei anna, ehk on siis tahtmist ka tööle minna.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi