Suhted: Tegus proua Sirje veedab tänavused jõulud Skype´is
79aastane Sirje valmistub hoolega jõuludeks. Ta küpsetab kooki, teeb seapraadi ja kapsaid.
Naine teab, et külla pole tänavu tulemas kedagi, kuid see teda ei heiduta – ta kavatseb toidukraami siiski kontaktivabalt tütre perele üle anda ja kingitused ka muidugi. Ning jõululaupäeval suhtleb ta tütre ja lapselastega Skype´i vahendusel.
Sirje räägib, et arvutiga sai ta rohkem sina peale kevadisel koroonaajal. “Tollal oli ju ka nõnda, et ei tohtinud üksteisel külas käia ja mitu kuud ei näinud tütart ega oma kahte lapselast,” meenutab ta. “Kuid tütar ja tema abikaasa juhendasid mind telefoni teel ning ma õppisin lõpuks selgeks Skype´i kasutamise. Mul oli see juba ammugi arvutis olemas, aga polnud nagu vaja kasutada. No vaat siis tekkis see vajadus. Avastasin, et on täitsa tore - telefoniga sa ainult räägid ja kuuled teise häält, aga kui kaamera on olemas, saad oma peret ka päriselt näha. Siis on peaaegu selline tunne, nagu nad olekski siinsamas! Mul on kaks toredat tütretütart – 10aastane ja 14aastane.
Olen nendega alati väga lähedastes suhetes olnud ja oleks väga kurb, kui pikemat aega nendega suhelda ei oleks võimalik. Nii me siis seal Skype´is ikka rääkisime pikemalt vähemalt paar korda nädalas. Eks me kõik arvestasime sellega, et jõulud võivad ka sedamoodi tulla... No ja nüüd tulidki. Valitsus soovitab mitte külas käia, eriti sellistel eakamatel nagu mina. Nii me siis leppisimegi tütrega kokku, et oleme jõuluõhtul üksteisega ühenduses jällegi Skype´is. See aga ei tähenda, et jõulude tähistamine kuidagi ära peaks jääma, sugugi mitte!
Toidukotid ukse taha
Kevadisel koroonaajal tõi tütar mulle ukse taha toidukotte, kuna siis ju ei soovitatud eakamatel üldse kaupluseski käia. Nüüd ma käin kaupluses küll, aga pensionärina on mul võimalik seda teha tööpäeva hommikuti, kui rahvast on vähem. Olengi varunud endale juba valmis kõik jõuludeks vajalikud söögiasjad – liha, kapsad, verivorstid, koogitegemiseks tarviliku ja muud. Mulle meeldib süüa teha ja tütar on harjunud, et pakin tema perele ka alati üht-teist kaasa. Ma ei näe põhjust, miks sel aastal peaks teisiti olema. Teen toidud valmis ja jätan kotiga ukse taha, tütar või ta abikaasa tulevad järele. Sama on kingitustega.
Ma olen osad asjad tellinud e-poest, osad saanud ise osta ja lisaks kudunud kindad kogu perele. Meil on tavaks olnud jõulude ajal üksteisele ikka väikesi kingitusi teha, tean, et paljudes peredes see enam väga moes ei ole. Igal juhul läheb ka kingikott ukse taha üleandmiseks ja nemad lubasid siis omalt poolt samuti asjad nõndamoodi vastu tuua. Kui jõuluõhtu saabub, siis istume ikka ühiselt lauda sööma, mis sellest, et ühed on ühel ja teised teisel pool ekraani. Kingipakid teeme ka sedasi üksteise juuresolekul lahti. Siis peaaegu nagu olekski koos!
Palju sõltub suhtumisest
Minu majas elab mitu prouat, kes on päris kurvad selle tõttu, et lapsi ja lapselapsi (mõnel juba koguni lapselapselapsed) ei õnnestu pühade ajal näha. Eks mina muidugi olen tegelikult samuti nukker, et need asjad on nii nagu nad on. Kuid ega parata pole ju midagi, ja mis see nukrutsemine siis aitab! Vähemalt on nad mul olemas, ma näen ja kuulen neid. Minu arvates oleneb palju inimese enda suhtumisest, kas jäädki kurvastama või üritad oludega kuidagi kohaneda. Mina olen kevadega palju oma arvutioskust paremaks saanud ja mulle tundub, et praegu tehaksegi ka igasuguseid huvitavaid üritusi veebi teel, ka meievanustele. Olen mingites vestlusklubides ka osalenud ja on päris huvitav vaheldus. Ja no perega suhtlemise kohapealt on minu meelest küll lausa geniaalne asi välja mõeldud! Päris üksi pühade ajal istuda oleks muidugi kurb. Eks ma nende oma maja prouadega ikka ka suhtlen ja viin jõulurõõmuks neilegi midagi ukse taha. Oleme siin ikka omavahel distantsilt juttu ajanud ka, seda ju ikka võib!”