Suhted: Tõsine kriis peres: naine soovib lapsendada, mees mitte

Gertu (29) ja Ragnar (31, mõlemad nimed muudetud) on noor abielupaar, kellel vaatamata aastate pikkusele proovimisele kahjuks pole õnnestunud lapsi saada.

Nüüd sooviks Gertu mõelda lapsendamise peale, kuid Ragnar ei taha sellest kuuldagi. "Ta väidab, et ei suudaks kasvatada võõrast last," ohkab naine ning ei tea, mida teha.
Gertu jutustab, et on juba päris noorest east peale väga soovinud emaks saada. "Kujutlesin ikka, et minul saab kunagi olema kindlasti kolm last," muigab naine kibedalt. "Kahjuks ei osanud ma ettegi kujutada, et isegi ühe saamine nii keeruline võib olla. Tutvusime Ragnariga kaheksa aastat tagasi ning kui olime kaks aastat koos olnud, siis abiellusime ja hakkasime kohe proovima ka last saada. Nüüd, kuus aastat hiljem, ei ole meie katsed paraku ikka veel vilja kandnud. Oleme loomulikult mõlemad lasknud ennast uurida ning teada on ka see, et põhjus peitub tõenäoliselt minu kunagi põetud haiguses. Kui see selgus, hakkasime uurima kunstliku viljastamise võimalusi ning tänaseks on ka see teekond meil juba mitu korda ette võetud - kahjuks ikkagi tulemusteta.
Ma ei ole aga allaandja tüüpi inimene ja olen üha enam hakanud mõtlema, et kui meile looduse poolt last määratud ei ole, siis miks ei võiks me teha õnnelikuks hoopis ühe vanemateta lapse ning ta lapsendada? Saaksime pakkuda talle toredat perekonda, palju hoolt ja armastust. Paraku ei ole Ragnar minuga päri. Oleme sellest rääkinud juba mitmeid-mitmeid kordi ning tema arvamus on kõigutamatu - ta ei soovi kellegi teise last kasvatada. Väidetavalt ei suudaks ta võõrast last omaks võtta ja kardaks kogu aeg, et halvad geenid löövad välja - sest lastekodusse satuvad enamasti ju ikka väga probleemsete vanemate lapsed... Minu jutt sellest, et inimese puhul oleneb lõviosa ikka kasvatusest, teda ei veena.

Peab unistusest loobuma?
Leian, et niimoodi oma jonni ajades on Ragnar minu suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ta ju teab väga hästi, kui kaua ja kui tõsiselt ma olen igatsenud lapse järele. Ta on ka ise mitu korda öelnud, et minust saaks kindlasti hea ema. Nüüd aga ootab ta, et oma unistusest loobuksin, kuna tema tunneb, et ei suuda ja ei taha. Pealegi ei usu ma üldse tema juttu sellest, et ta ei suuda võõrast last omaks võtta! Mis mõttes võõrast, kui kasvatad last pisikesest peale, siis ta ju ongi oma ja kuidas ta siis armsaks ei saa? Minu meelest pole lapse vanemad mitte need, kes ta on siia ilma sigitanud-sünnitanud, vaid ikka need, kes tema ka üles kasvatavad, teda armastavad ja tema eest hoolitsevad... Olen ikka mõelnud, et Ragnarist saaks hea isa. Ta on selline rahuliku ja just nimelt hoolitseva loomuga mees, kes sõprade ja sugulaste lastega alati ühise keele leiab. Ja seda geenide juttu mina lihtsalt ei usu. Laps läheb halvale teele siis, kui ta näeb oma kodus halba eeskuju, või siis satub mingisse halba kampa, kus ta teistega kaasa veetakse. Selge see, et kui lapsel on olnud raske elu, siis on ta psüühika nihkes ja selles osas võib tõesti tulla igasuguseid probleeme. Selle vältimiseks aga sooviksingi lapsendada võimalikult noort last, kes oma eelmist kodu ja hooletussejätmist ja kõike muud halba ei mäletaks. Et ta saaks juba pisikesest peale normaalset elu ja perekonda kogeda.

Valmis isegi lahku minema
Kogu see teema on meil Ragnariga väga, väga palju vaidlusi ja tülisid tekitanud. Nii tõsises kriisis pole meie abielu veel olnud kui nüüd selle lapsendamise pärast. Olen endamisi muudkui mõelnud ja kaalutlenud ja jõudnud otsusele, et vajadusel oleksin valmis ka lahku minema. Lapsendada saab ka üksikvanem, ja sellisel juhul ma seda ka teeksin, mul ei oleks ju mingeid takistusi. Praegu, vastu Ragnari tahtmist, ma seda sammu muidugi astuda ei saa. Isegi kui ma ta kuidagi nõusse saaksin, oleks see ilmselt ametnikele kohe näha ja aru saada, et ta ei ole südamega asja juures. Nii palju kui ma olen kuulnud, on nõuded lapsendajatele väga ranged ning kui on näha, et üks osapool tegelikult ei huvitu... noh, meil poleks mingit lootust. Nii et nüüd ma veel natuke vaatan, mis elu toob, aga kardetavasti pole mul valikut. Lapsesaamine on mu eluunistus ja kui abikaasa seda ei toeta, siis tuleb seda teha ilma temata. Kahju küll, aga midagi ei ole parata."