Suhted: Tüütu ja väsitav: naine kujutab endale haiguseid ette

Andres (31) ja Kersti (30) on koos elanud neli ja pool aastat, peres kasvab ka pooleteistaastane tütretirts.

Nüüd on aga Andresele hakanud muret tegema Kersti psüühiline seisund. Naine on alati oma tervise pärast ärevust tundnud, aga pärast lapse sündi peab ta iga pisimat tervisehäiret kohe surmatõveks ja jookseb arstide vahet.
Andres jutustab, et Kersti hirm raskete haiguste ees sai alguse siis, kui tüdruk oli 17aastane ja tema vanaema suri rinnavähki. "Kersti ise on rääkinud, et see mõjus talle rängalt, kuna ta oli vanaemaga väga lähedane," ütleb ta.
"Pärast seda hakkas ta paaniliselt kartma kõiki raskeid haigusi, eriti aga vähki. Sellest tuli juttu juba millalgi meie suhte alguses, seega ma teadsin alati, et tal sellised hirmud on, aga kui tõsiseks need võivad minna, seda ei osanud toona veel aimata. Hullemaks läks asi siis, kui poolteist aastat tagasi sündis meie väike tütar. Laps võis olla mõnekuune, kui hakkasin Kersti ärevust tähele panema. Algas kõik minu meelest sellega, et tema arvates oli üks ta sünnimärk muutunud. Kersti paanitses ja nuttis, kartis, et nüüd on tegemist melanoomiga - oli just suve algus ja lehtedes kirjutati päris palju sellest, kuidas ei tohiks end päikese käes ära põletada, jagati ka ohtralt kirjeldusi sellest, kuidas melanoomi ära tunda.
See aeg, mis oli enne arstile jõudmist, oli kohutav. Asi läks juba sinnamaani, et ta arvaski päriselt, et sureb ära ja ei saa meie last üles kasvatada! Oma paanitsemisega pani ta ka mind korralikult muretsema ning kui siis arsti juures selgus, et kõik - absoluutselt kõik! - on temaga parimas korras, siis tundsin korraga nii kergendust kui suurt pahameelt. Milleks kogu see draama, lausa suremisejutud, kui tegelikult pole mitte midagi inimesel viga? Natukeseks ajaks oli rahu majas. Siis aga hakkasid uued hädad peale.

Kummalised valud
Kersti hakkas kurtma, et pea käib mõnikord veidralt ringi ja et tunne on selline, nagu oleks unes või midagi sellist. See kõlas minu jaoks väga kummaliselt ja hirmutavalt, aga varsti lisandus ka see, et tal oli rindkere valus ja süda hakkas küll kloppima, küll lööke vahele jätma. Naine suundus taas arsti jutule, kes tegi ööpäevaringse südameuuringu - sellise, kus üks seadeldis peab õhtu ja öö otsa peal olema ja see siis jälgib südame tööd. Noh, ka sellega oli tal kõik ideaalses korras! Rütmihäired olevat arsti sõnul tavaline asi, mida tulevat ette ka näiteks ärevushäire puhul. Nojah, ärevus ongi ju selline asi, mis Kerstit kohe kindlasti vaevab. Selle kohta googeldades leidsin, et ka see kummaline pearinglus ja valud rinnus võivad olla ärevusega seotud.
Tema keeldus mind uskumast ja arvas, et ju ikka sees midagi tõsist on, kartis lausa ajuvähki, no kujutate ette! Lõpuks sõidutasin ta ühel õhtupoolikul EMO-sse. Istusime seal ja ootasime üle kahe tunni, laps oli ka kaasas, tollega eemale ja õue minna sain vahepeal ainult natukeseks, sest Kersti oli väga endast väljas ja kartis halbu uudiseid. Enamuse ajast siis ajasin seal last mööda koridori taga. Kabinetist tuli ta välja kiiresti - arst kinnitas, et tegu lihtsalt ärevusega... Igaks juhuks tehti siiski ka mitmeid uuringuid ja ka röntgen, kuid kõik näitas, et viga pole mu naisel mitte kui midagi.

Lõputu jada
Lootsin siis südamest, et vähemalt nüüd hakkavad asjad paremuse suunas minema, kuna naine oli jällegi väga kergendunud, et miskit halba viga ei ole. Aga kus sellega, see väljamõeldud haiguste jada on tal lõputu. Mõnda aega oli jälle natuke rahu majas, siis hakkas Kerstile tunduma, et ta kaelal on lümfisõlmed suurenenud. Muudkui näppis iga jumala päev oma kaela, alatasa nägin teda seda mudimas.
Jälle käik arstile. Jälle kinnitus, et viga pole midagi... No nii me elame. Üks haigus vahetub teisega. See kõik on tohutult tüütu ja väsitav ja ma lihtsalt ei tea, mida küll sellise inimesega ette võtta?! Ma saan aru, et ta kardab paaniliselt surra, et tal ei õnnestu meie last suureks kasvatada - nii on ta öelnud ka. Kuid elada ei saa ju kogu aeg midagi kartes, paanitsedes mingite asjade üle, mida üldse ei ole olemas! Telliskivi võib ka õues kuskilt katuselt pähe kukkuda, kas siis ei tohiks enam õue ka minna?
Olen ausalt öeldes kaalunud soovitada naisele lausa psühhiaatri vastuvõtule minna. Kui keegi üldse teda aidata saab, siis just see spetsialist - mina seda tõesti ei oska."