Suhted: "Üks laps on vähe, neli kaugelt liiga palju?"

25.08.2019 21:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto: A. Pärtel
Kommentaarid
2
Foto:

Grete (36) ja tema abikaasa Mihkel (38) on nelja lapse vanemad. Kõik lapsed on olnud planeeritud ja perre väga oodatud, aga Gretet paneb väga imestama see, kuidas Eestis pidevalt kommenteeritakse ja kritiseeritakse laste arvu.

"Kui sul lapsi ei ole, uuritakse, millal tuleb. Kui on üks laps, küsitakse, millal tuleb teine. Ja kui lapsi on juba kolm või rohkem, päritakse õuduses, ega neid ometi rohkem tule," tõdeb Grete nördinult.
Grete jutustab, et enne esimese lapse sündi uuriti temalt beebiplaanide kohta alatasa. "Olin 28, kui vanim poeg sündis ning enne seda kuulsin ikka aastaid seda küsimust nii sõbrannade kui sugulaste käest," ütleb ta. "Ka minu oma ema näiteks on selline suur küsija. Olen tal ainuke laps ja no eks muidugi ta igatses vanaemaks saamist. Kõige enam üllatas mind see, kui küsiti isegi siis, kui õppisin alles ülikoolis ja olin täiesti vallaline - no kas saab olla veel jaburamat küsimust sellises olukorras noorele? Isegi töövestlustel taheti teada, millal ma lapsi kavatsen saama hakata. Kõigil oli sellega asja ja see tekitas tohutut nördimust ja pahameelt. Olen alati tahtnud lapsi ja suurt peret, kuid ma pidasin väga oluliseks lõpetada enne ära kool, leida endale tore elukaaslane, luua koos kodu. Õnneks elu niimoodi ka läks, et kõik see sai enne laste sündi tehtud. Heake küll, poeg sündis ära, aga ta oli vaid mõned kuud vana, kui juba uurisid sõbrannad ja tuttavad, et kunas siis ka õde-venda on oodata. Me oleksime küll tahtnud teist last võimalikult järjest, kuid kahjuks tekkis vahepeal üks raseduse katkemine. Seda enam oli valus ja paha säärastele küsimustele vastata, sest kõigile oma olukorrast rääkida ei tahtnud. Varsti siiski õnnestus teise lapse ootele jääda. Sündis tütar. Nüüd tekkis teistlaadi küsimus: no, teil nüüd komplekt koos, ega rohkem lapsi ju ei taha? Aga meie tahtsime küll, laste sugu pole meie jaoks kunagi mingit rolli mänginud. Paari aasta pärast sündis ka kolmas laps.

Tehti imestunud nägusid
Sealt edasi hakkasid tulema juba imestunud näod ja veidrad väljaütlemised. "Oota – jälle oled rase?" kommenteeriti Facebookis mu kõhuga pilti, kui kolmanda ootusest ühe foto postitasin. Üks sugulane küsis otse, et kuidas me küll jaksame muudkui lapsi "treida". Isegi oma ema vaatas kuidagi viltuse pilguga ja küsis pärast kolmanda lapse sündi, et ega me ometi rohkem kavatse lapsi saada. Et "nad tuleb ju ikka üles ka kasvatada, kas me ikka selle peale ka mõtleme?". Oi, kuidas ma vihastasin sellise kommentaari peale! Nagu oleksime me mingid süüdimatud sigijad, kes ei anna endale aru, kui paljude lastega nad toime suudavad tulla. Loomulikult on meil võimalik oma lapsi ülal pidada, ka ruumi on meie kodus piisavalt. Tegelikult kaalusime neljanda osas hulk aega, kas võtta plaani või mitte. Kuna aga tahtmist ja energiat selleks oli ja ma olen õigupoolest lapsest saadik neljalapselisest perest unistanud – võib-olla ka sellepärast, et ise täiesti üksiku lapsena üles kasvasin –, siis otsustasime lõpuks selle hullu sammu ikka ette võtta ja ka neljanda sünnitada. Pikka aega ei julgenud ma oma rasedusest kellelegi rääkida, sisetunne ütles, et ega väga mingeid siiraid õnnitlusi kuskilt tulemas ei ole. See tunne mind ei petnud. Rääkisin emale siis, kui kõhtu enam varjata ei saanud, ta vaikis esialgu šokeeritult, pärast tahtis teada, kas oleme hulluks läinud.

Kelle asi see ometi on?
Õnneks leidus siiski ka õnnitlejaid, aga valdava enamuse arvates olime tõesti segi pööranud. Küllap mul on vedanud, et olen ise enda tööandja, vastasel juhul oleks ka töö juures ilmselt päris raske, et pidevalt lapsehoolduspuhkusel olen. Mis aga mind enim üllatab ja kurvastab, ongi just see, kuidas kõigil on kogu aeg asja sellega, palju sul lapsi on või kas üldse. Kui ei ole, siis: millal tulevad? Kui on üks, siis: millal teine? Kui on kaks, siis: millal/ kas kolmas? Kui on kolm, siis: ega neid jumala pärast rohkem ei tule?! Ühesõnaga, kogu aeg oled kellelgi hambus, ükskõik, mismoodi sa ka ei elaks ja mis valikuid ka ei teeks. See on nii jabur ja kohatu mu meelest! Igaüks võiks pigem oma elu elada, mitte teisi kritiseerida. Kelle asi see ometi on, kui palju mul on lapsi või et miks neid näiteks üldse ei ole. Peamine on see, et inimene ise oleks rahul ja saaks oma eluga hakkama. Vaat neid ma tõesti ei poolda, kes saavad mõtlematult terve karja lapsi ja siis ei suuda neid üleval pidada, kui vaadata näiteks paljusid Kodutunde saate perekondi. Kuid kui peres on kõik korras, siis võiks laste kohapealt küll oma arvamuse enda teada jätta."



Vaadatud 657 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

25 aastane peaks juba ise raha teenima,mitte vanemate kulul elama.nii kui 18 saab,kodunt välja-las läheb ja näeb elu.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi